Elu on tegelikult ilus....

Kunagi kusagil 12 aastat tagasi elasin ma külas nimega Uhti. Meie maja numbriks oli 80-5, isegi telefoini nr tuli mul ükspäev meelde: 412-375. Mul ei ole vaja olnud seda numbrit juba mingi kümme aastat, aga ikkagi on see mul selge nagu seebivesi. Mõned asjad on, mis vist mitte kunagi ei unune... see tuba, kus me kolmekesi olime, aiamaa, kelder, kitsas köök, laut, sõbrad... See on igavesti minu mälestustes. Seal ma veetsin poole oma lapsepõlvest. Ilus aeg, on mida meenutada!


Igatahes kusagil 13 aastat tagasi me mängisime Talisega põhiliselt kodu. Mellu oli meist juba niipalju vanem, et väga ei tikkunud enam meiega nii mängima. Nu siis oli see aeg vist kus ma Melluga väga hästi läbi ei saanud nagu ikka väikesed õed mingi aeg. Meil tekkis oma seltskond. Igatahes tagasi kodu mängimise juurde... Olime omas väikeses toas Talisega ja lihtsalt lasime fantaasial lennata. Mida kõike me ka välja ei mõelnud. Tegime oma rõdu, kus me nö riideid kuivatasime, nari oli toaks.. Nii me siis mängisime.. kodu! Mõnus, ilus aeg... tahaks lausa tagasi neid aegu... Nüüd ma enam ei mängi kodu. Nüüd ma vaikselt loon juba oma kodu. Mul on mees ja laps(kiisu, Tipsu), elame omaette korteris.. käime mõlemad tööl... Vaikselt toimibki juba meie oma kodu... mängimise aeg on otsa saanud. Ma olen suureks saanud.

Igatahes Talisega on meil julmalt nalja saanud... küll me oleme kodus salaja juustusid söönud nii et vähe pole, päkapiku maiustusi kapist üles otsinud ja ära söönud, jõulukuuse maha lükanud... irw, Talis on mulle nariga selga lennanud! ei, nalja on saanud.. Ja ka tema on juba suureks saanud. jessas, kuidas ma tunnen uhkust selle üle, et mul selline vend on. Ta on lausa SUUREPÄRANE. No tegelikult ka.. laulab, tantsib ja lööb trummi. Ja muidugi on mul imeline õde.. aga temast juba järgmine kord..

Tegelikult tahtsingi vaid öelda, et aeg lendab tõesti kiiresti... Alles mängisin kodu ja nüüd vaikselt loon kodu. Aga elu on ilus. Tuleb nautida seda, mis sul on. Mul on head õpetajad, kes süstivad positiivsust..kasvõi sõimates ja minuga pahandades. Jah nad teevad vahel oma sõnadega haiget, aga see on vajalik. Muidu ma mõtlema ei hakka, muidu ma ennast ei muuda. Aitäh Teile :)

Väsinud

Mul on miskti viga. Nagu tõsiselt. Ja ma ei mõtle oma sisemaailma, vaid hoopiski tervist. Ma olen väsinud. Koguaeg! Ma ei jõua nagu mitte midagi teha. mitte midagi mõelda. Uni tuleb lihtsalt peale. Eile ma jäin suurde tuppa teleka ette tukkuma. Kui tuli aeg magama minna, siis ma lihtsalt ei suutnud tõusta. Ma ei suutnud silmi lahti teha. Mul lihtsalt ei olndu jõudu. Kümme minutit kogusin jõudu, et lõpuks jalad kuidagi alla saada. Ja selline väsimus on tüüpiline. Tulen töölt koju, teen oma tegemised ja a la kella seitsme aegu hakkan telekat vaatama. Üllaülla... Viis minutit ja ma juba magan! Nagu sügavalt. Ja siis veel see allergia. See ei lähegi kunagi vist ära. Msendav! Tahan ju terveks saada. Tahaks elada, mitte ainult magada! Aitab ehk juba sellest unest :/... Uni on, peaks vist tuttu minema. Ja kell on alles seitse