Rahely 1-kuune

 Ja ongi aeg juba nii kaugel, et Rahely on saanud ühe kuuseks. Alles ma üritasin magama jääda ning tundsin imelikke valusid kõhus... Isegi sünnitus tundub hetkel minu jaoks väga naljakas ja oleks nõus juba taas sünnitama.
Juba selle tunde pärast... Tunned, kuidas keegi sult välja "vulpsab" ning ta sulle rinna peale pannakse. Nii pisikene, nii habras, nii õrnakene... ja nii tugeva häälega. Minu armas ime. Ma olen tegelikult väga õnnelik inimene, mul on vedanud! Ja räägitakse, et ta on rohkem minu moodi - nii amas ju!

 

 

Ja kuna Rahely sai ühe kuuseks, siis ta otsustas ka emmele hea tüdi olla. Nüüd juba kolmas päev läheb rahulikumalt. Võttis luti ka kasutusele ja nüüd ei pea koguaeg emme süles olema. Mul endal imelik tunne kui teda süles ei ole. Nii olen harjunud sellega, et ta koguaeg mul süles. Nii tore tegelikult et ta meie voodis magab... nii mõnus tunne ärgata hommikul ja vaadata tõtt koos oma tüdiga! Oehh..ma arvan et paras kanaema must tuleb

Naer ja nutt käsikäes....

…. Ja nii ongi mu elu hetkel nagu mu blogi väidab. Emotsioonid ikka veel möllavad. Võiksin juba korda saada.

Elu siis mu kullakalli Rahely´ga on ikka põnev küll. Ta on meil üliarmas, kui magab või kui viis-kümme mintsa üksi saab siputada ja kui õnnestub rahulikult tissi otsas olla. Muidu ta millegipärast väga rahutu beebsu. Üksi ei ole ta mitte kusagil kaua. Oma voodis ta kohe kindlasti ei maga. Päeval magab mul ainult kandelinas (mul selg juba valutab) muidu oleks vist terve päeva üleval, magama jääb üldse alles pika kussutamise peale. Öösel magab meie voodis. A enne magama jäämist on poolteist-kaks tundi julgelt nuttu, alates sellest kui pooleteise nädalaseks sai. Nüüd on tulnud kella viiene(või seitsmene-oleneb hommikust) nutt hommikul juurde. Siis nutab vähem-kusagil tunnike. Päeval nii kui üleval on-vaikus kümme minutit ja siis hakkab jorin pihta. Niii saamatu ema tunne tekib- ei oska mitte kuidagi oma last rahustada ja lohutada. Päeval õnneks jorinat vähem, jääb rutem kussutades magama. Õhtud on kõige hullemad-neid ma kardan. Eile siis taas nutsime koos beebsuga õhtul ja jätkasime hommikul seitsmest. Vahepeal olime tasa kuni vannini ja siis läks põrgu lahti. Kisa! Ei saa riideidki selga panna. Pikali pannes nutab hinge kohe kinni. Nii valus kuulata. Võtan siis sülle ja lohutan-vaikus, aga korraks. Lõpuks saime siis riided selga aga röökimine jätkus veerand tundi kuni rahunes ja sülle magama jäi, sain ta vaikselt kandelinasse libistada. Nüüd ta mul nohiseb siin süles. Armas on! Naeratus tuleb endal peale, Kuid täna on nuttu siiski rohkem.  Öeldakse pidevalt et las ta nutab teises toas või mis sa kannad teda süles, küll ta vait jab. Või mine pane vankrisse-värske õhu käes magab. Looda sa! Üksi ta kisab kohe end nii hingetuks et mul pole südant teda nii karjuma jätta. Vankriga ei julge üldse jalutama minna. Teeb silmad lahti ja kohe kisa lahti-on ju üksi vankris. Rahuneb alles toas kui olen ta riidest lahti saanud ja korralikult sülle võtnud.
Tõesti- saamatuse tunne on. Mitte ei saa aru mis beebsul pahasti on. Süüa peaks korralikult saama-piima jagub mõnuga, kaalu ka juurde võtnud. Päeval ja õhtul muidygi rahmib vahel tissi otsas ka ja nutab. Eks gaasid ka tal, aga kas tal hakkasd need juba pea nädalaselt siis??? Ja kas need siis tõesti terve päeva möllavad??  Annname rohtu ja  võimleme. Õnneks öösel tema magab. Ma mitte nii palju. Sipleb ja nutab läbi une… Oeeehhhh.. küll ilusamad ajad ka tulevad. Tuleb ära kannatada. See aeg läheb ruttu.

Muidu kui ta rahulikult mul süles magab või siis rahulikult piima imeb, siis on ta maailma parim laps ja kogu mu kurbus kaob. Tema peale ma vihane pole, nii kahju Pisikesest, sest emme on saamatu ja ei mõista mis lapsel viga võiks olla….

Oeh, oli vaja end tühjaks rääkida-selleks ju blogi ongi :)

Ja Pisike on sündinud!

Ei suuda ikka veel uskuda, et selline pisike armas beebsuke minu kõhus oli, et ta sinna üldse ära mahtus!

Rahely, sündis 29. oktoobril kell 00.40.

Kes viitsib, siis siin "lühike" sünnituslugu ka.

Kõik sai alguse pühapäeva öösel 28. oktoobril.

 Vaikselt olin juba lootust kaotamas, et mul üldse oktoobribeebi tuleb. Laupäeval siis sai meeletult ringi möllatud, kõnnitud, pokaalike joodud… Lõpuks kui koju jõudsime ja kusagil 11 paiku magama sain olin väss nagu laip. Pool 1 ärkasin siis imelike valude peale üles. Käisid nii 10-15 min vahedega. Ja nõnda hommikuni välja. Hommikul tuli siis Kork isegi ära. Aga mingi hetk valud jäid nagu vaiksemaks – libakad-mu esimene mõte. Õnneks saabusid need valud tagasi küllaltki ruttu. Lõpuks kui poes käisin ja süüa tegin siis oli vahepeal tunne et vahed juba a la 4 mintsa. Aga ebaregulaarselt, siis jälle 8. Okei.. Veel ei lähe kusagile..

Otsustasime, et käime vanemate juures saunas ka ära (mees mul  käis, ma ei hakkanud valudega ronima). Käisid siis mees ja mu ema (tema tuli minuga sünnitusele kaasa) saunas ära ja otsustasime, et võtame ema kohe kaasa.Valud juba vaikselt valusamad 3-6 min vahedega. Kui mind sisse jäetakse, siis on kohe ta ka olemas ja kui ei jäeta, no saab hiljem uuesti tulla.

Kella 19 aegu olin siis seal KTG all… Arst vaatab otsa sellise näoga, et te küll sünnitama ei hakka. Ütleb et tegevust toimub, tita tunneb ennast väga hästi. Ühe küljepealt masin õieti ei näidanudki midagi. Küsis küsimusi, naeratasin viisakalt. Mille peale kohe öeldi järelikult ei ole veel sünnitaja kui naerda saab. Daaa..ma olin lihtsalt viisakas.

Igatahes kontrolliti siis avatust  – kõva 4 sõrme julgesti. Vopa, ei lähe ikkagi koju. Anti palat ja hakkasin siis sättima ennast (19.40). Olin haiglas ainuke sünnitaja tol hetkel. Päris tore oli. Igatahes alguses väga julm ei olnudki valutasin natukene, ajasin emaga juttu, valutasin jälle.  Lõpuks valud juba tihedad, ei saa aru kus algab kus lõppeb. Valu juba päris valu. Dušš ei aidanud, naerugaas ei aidanud. Ema masseeris mu selga, sellest oli küll palju abi. Lõpuks oli lausa silmadest valu väljas… Otsustasin süsti tellida. No tõesti see valu oli meeletu.

Vahepeal kadusid muidugi Pisikese südamelöögid ka veel ekraanilt – õnneks mu ema seda mulle ei maininud, paanika oleks misssugune olnud. Tuli siis ämmakas oma dopleriga kuulama, tõsine nägu peas, ei saa midagi aru. Küsin mis toimub, ei vastata mulle midagi.. Paanika!! Õnneks tuli välja et uued andurid ei tööta nii hästi kui vanad!!

Lõpuks  kutsuti siis arst mind vaatama, millist süsti teha saab. Arsti üllatus suur – juba  8 sõrme (kusagil 22.00 aegu). Emakakaela süsti ei saa, tehti seljasüst. Hakkas seletama mulle selle süsti põhimõtet. Vastasin vaid jajah, mida iganes, peaasi et valu väheneks :D Tegid siis veed  lahti – need ka verised. No tere talv! Aga avatust nii palju ja beebsu tunneb hästi siis keisri peale ei mõeldud. Küll siis jamati mul selle kanüüliga ja mida iganes veel… Lõpuks siis kusagil 23.15 paiku vaadati uuesti –täisavatust. Asendi vahetus. Mis osutus veaks minu puhul. Seljasüst ju teeb jalad tundetuks. Arvasin et oli juba tuimus kadunud aga eksisin. Sain ilusti käpuli ära kui tunnen järsku, et üks jalg ei kanna. Ei jõua miskit hõigatagi, ei jõua miskit kohalegi , kui olin juba selili maas – ma kukkusin sealt voodist maha!  Vaatan kätt, see verine, olin kanüüli endalt mõnuga välja ka tõmmanud. Õnneks kukkusin selili mitte kõhuli! Lisaks kõikidele avariidele raseduse jooksul sai beebsut veel nõnda ka traumeeritud.

Aidati siis tagasi voodisse. Olin veidi aja seal voodis käpuli, siis taas selili, käpuli ei sobinud. Aga selles suhtes süst aitas, et ma väga enam neid valusid ei tundud.

Tulid pressid. Suht segdusse ajas sealne kord. Ükskord öeldi, et nüüd pressi ja siis pahandati ära selle pressiga pressi. Poole pressi ja valude pealt a la küsi kas nüüd võin pressida. Õnneks võrreldes valudega pressid olid kergemad. Igatahes 00.40 tundsin kuidas keegi välja vulpsas. Oli veidi halvas asendis – käsi oli kuidagi halvasti koos peaga. Seega tehti mulle ka enne väike lõige.

Pisike sündis ja pandi kohe mulle rinna peale-vot see tunne on kõike seda valu väärt!.

Küll tal on ikka vinge kopsumahuga!

Nüüd meie Pisike Rahely nohiseb vaikselt teises toas. Päeval magab väga vähe-valgus ehk häirib?! Öösel muidu tubli magaja. Eile saime gaasivalud ka kätte. Röökis nii kuis jaksas kusagil südaööni.  Aga küll me hakkama saame

Armsake on ta niiehk naa! 

Lihtsalt väike periood kus pisarad ruttu silmi tulevad :)