Elu on tegelikult ilus....

Kunagi kusagil 12 aastat tagasi elasin ma külas nimega Uhti. Meie maja numbriks oli 80-5, isegi telefoini nr tuli mul ükspäev meelde: 412-375. Mul ei ole vaja olnud seda numbrit juba mingi kümme aastat, aga ikkagi on see mul selge nagu seebivesi. Mõned asjad on, mis vist mitte kunagi ei unune... see tuba, kus me kolmekesi olime, aiamaa, kelder, kitsas köök, laut, sõbrad... See on igavesti minu mälestustes. Seal ma veetsin poole oma lapsepõlvest. Ilus aeg, on mida meenutada!


Igatahes kusagil 13 aastat tagasi me mängisime Talisega põhiliselt kodu. Mellu oli meist juba niipalju vanem, et väga ei tikkunud enam meiega nii mängima. Nu siis oli see aeg vist kus ma Melluga väga hästi läbi ei saanud nagu ikka väikesed õed mingi aeg. Meil tekkis oma seltskond. Igatahes tagasi kodu mängimise juurde... Olime omas väikeses toas Talisega ja lihtsalt lasime fantaasial lennata. Mida kõike me ka välja ei mõelnud. Tegime oma rõdu, kus me nö riideid kuivatasime, nari oli toaks.. Nii me siis mängisime.. kodu! Mõnus, ilus aeg... tahaks lausa tagasi neid aegu... Nüüd ma enam ei mängi kodu. Nüüd ma vaikselt loon juba oma kodu. Mul on mees ja laps(kiisu, Tipsu), elame omaette korteris.. käime mõlemad tööl... Vaikselt toimibki juba meie oma kodu... mängimise aeg on otsa saanud. Ma olen suureks saanud.

Igatahes Talisega on meil julmalt nalja saanud... küll me oleme kodus salaja juustusid söönud nii et vähe pole, päkapiku maiustusi kapist üles otsinud ja ära söönud, jõulukuuse maha lükanud... irw, Talis on mulle nariga selga lennanud! ei, nalja on saanud.. Ja ka tema on juba suureks saanud. jessas, kuidas ma tunnen uhkust selle üle, et mul selline vend on. Ta on lausa SUUREPÄRANE. No tegelikult ka.. laulab, tantsib ja lööb trummi. Ja muidugi on mul imeline õde.. aga temast juba järgmine kord..

Tegelikult tahtsingi vaid öelda, et aeg lendab tõesti kiiresti... Alles mängisin kodu ja nüüd vaikselt loon kodu. Aga elu on ilus. Tuleb nautida seda, mis sul on. Mul on head õpetajad, kes süstivad positiivsust..kasvõi sõimates ja minuga pahandades. Jah nad teevad vahel oma sõnadega haiget, aga see on vajalik. Muidu ma mõtlema ei hakka, muidu ma ennast ei muuda. Aitäh Teile :)

Väsinud

Mul on miskti viga. Nagu tõsiselt. Ja ma ei mõtle oma sisemaailma, vaid hoopiski tervist. Ma olen väsinud. Koguaeg! Ma ei jõua nagu mitte midagi teha. mitte midagi mõelda. Uni tuleb lihtsalt peale. Eile ma jäin suurde tuppa teleka ette tukkuma. Kui tuli aeg magama minna, siis ma lihtsalt ei suutnud tõusta. Ma ei suutnud silmi lahti teha. Mul lihtsalt ei olndu jõudu. Kümme minutit kogusin jõudu, et lõpuks jalad kuidagi alla saada. Ja selline väsimus on tüüpiline. Tulen töölt koju, teen oma tegemised ja a la kella seitsme aegu hakkan telekat vaatama. Üllaülla... Viis minutit ja ma juba magan! Nagu sügavalt. Ja siis veel see allergia. See ei lähegi kunagi vist ära. Msendav! Tahan ju terveks saada. Tahaks elada, mitte ainult magada! Aitab ehk juba sellest unest :/... Uni on, peaks vist tuttu minema. Ja kell on alles seitse

Mida????

See nädal tuli üks mu töökaaslastest (skorpion!) üle pika aja tagasi töööle. Ta oli kuskil viiz nädalat nö puhkusel. Niii... puhkepausi ajal olime siis oma ruumis, kus tavaliselt oleme ja ajasime niisama mula. Järsku tli mulle meelde, et ma pidin allergoloogile helistama.Nii ma siis lahkusingi nende juurest, telefon näpus. Hiljem, kui tööle asusin, siis sõbranna rääkis, mida skorpion minu kohta ütles.. Nimelt ta ytles, et ta ei tundnud mind ära. Ma olevat NII kohutavalt paksuks läinud. Ta on varemgi mulle selliseid märkuseid teinud. Vahepeal arvas ta, et ma üldse rase!! No kurja, täna see viskas juba tõesti kopsu üle maksa. Mis krt see teiste asi on kui paks ma olen. Hakkasin seal samas töö juures nutma... Nagu ma ei teaks, et ma juurde olen võtnud. Jätke mu hing rahule.
Elu vahel lihstalt vigurdas palju ja tekitas tohutut stressi. A nüüd vaikselt muutub juba paremaks.. Ja kll ma ka jlle kunagi ilusaks saan :)

MINU oma (A)

ma sain lõpuks omale lapse! Kõige armsama karvakera üldse... Nüüd ainult hea nimi vaja välja mõelda, sest ükski ei sobi talle.

Fake

Täna on mu sünnipäev. Istun, õigemini laman siin Mellu voodis, läpakas süles. Tegelikult oli mul plaanis teistsugune sissekanne. Aga tänase päeva jooksul olen vajunud masendusse. Silmad on koguaeg märjad. Ma olen väga tänulik siiski, et Riina ja Evelin mul külas käisid. Te olete tegelikult ülimalt kallid! Aga midagi on ikkagi puudu. Tegelikult ma vihkan orkutit. Täna sain sellest aru. Kõik, mis seal on, on totaalselt fake. Liiga lihtsaks kõik tehtud ja kunagfi ei tea, kas inimesed tegelikult k seda mõtlevad. Näiteks kui sul on sünnipäev, siis üle saja inimese kirjutab sulle kaks sõna sinna: "Palju õnne!" Kuna sa tead kes seda ka tegeliklt mõtleb? Ma olen nii mõneski inimeses tegelikult pettunud. Need inimesed, kes tõesti tegelikult hoolivad kas helistavad või saadavad sms-i. Nad kan ju saaksid seda orkutis teha, aga nad ei tee seda. Kui saadetaksegi sms kahe sõnaga "Palju Õnne!", siis see tegelikult teeb südame tõesti soojaks. Totaalne vahe on sees. Need paar smsi tänase päeva jooksul tähendavad mulle sada korda rohkem kui see närune "palju õnne" seal orkutis. Parem üldse mitte midagi öelda!


Tegelikult ma tahtsin kirjutada Pilvebaleriinidest... aga ei ole enam mingit tuju ja ei näe mõtet. Mellu teab, mida ma Pilvebaleriinidest kirjutada oleksin tahtnud :) Ja muu on tegelikult ükskõik. Aitäh ilusa sünnipäeva kingituse eest!

PuHkUs

Teate mis?? Mul on PUHKUS. Lõpuks ometi, kui kaua ma seda oodanud olen. Ei, ärge saage valesti aru - ma armastan oma tööd ülekõige ja kõike sellega seonduvat aga... ah mis ma ikka pläman. Töö on raske! Ma ei armasta seda üldse. Ja ma tõsiselt ootasin seda puhkust. See rutiin, mis seal on - see ikka tapab. Ma ei ole varem nii kaua ühe töö peal olnud ja veel sellise koha peal. Soovitan kõigil soojalt - minge tööle sinna, mida te ise armastate, mitte ärge valige palgsuma järgi, mida teha. See ei vii mitte kusagile. Aga ühte võin ma öelda. Paari päeva jooksul ma siiski igatsen miskit. Ma igatsen õrnalt juba seda hommikust ärkamist. Ja tegelikult ma igatsen inimesi. Te ei kujuta ettegi kui omaks ma viimistlejad võtnud olen. Ja ka nemad mind. Lahe tegelikult. Nii hea tunda, et kuulud kuskile. Ja eriti naljakas selle juures on see, et ma olen jälle pesamuna (A). Reedel, kui puhkusele läksime, tähistasime minu sünnat. Nad kinkisid mulle kollased lilled (ilusad). Astrid kutsus neid tibukollaseks. Ja mainis, et kohe näha, et oled meie tibu. See oli Nii soe. Aga üleüldiselt see reede oli hullumaja. Päeva lõpuks ma oleks tööjuures lausa nutma puhkenud. Siuke tamp oli meil kael taga, et lausa jube. Hommikul kella neljast õhtu kella neljani tööl ja pärast seda veel töökaaslastega grillile puhkuse algust tähistama. Aga mõnus oli. Ja ma olin igati puhkuse algusega rahul... Eks näis kuis edasi läheb.

Äike

Ma lihtsalt ARMASTAN äikest. Minu arust midagi ilusamat võimsamat ja hirmuäratavamat asja pole olemas. Kui oleks võimalus, siis ma lihtsalt seisakski selle tormi keskel - suure paduka ja äikese keskel. See annab sellise mõnusa laengu!
Eile kuulsin see aasta esimest korda äikest. Päris hea oli, aga siiski olen kuulnud võimsamaid. Nüüd ma ootan edasi, mil ma saan siukese tormi, mida niipea ei unustaks. Eile käisin ühel sünnipäeval, mida peeti väljas varikatuse all. Padukas oli mega võimas ja äike oli hea, aga siiski paduka kätte seekord ei läinud. Imelik oleks olnud teiste nähes seal niimoodi seista. Mängisin viisakat ja korralikku (a). Igatahes samal ajal kui äike oli.. kuulasin ma ühe kõrvaga äikest ja teisega kõrvaga juttu, mida lauas räägiti. Leiti ka aeg mil rääkida jäätisest ja alkoholist:d Ma küll nautisin lihtsalt seda ilma.
Võiamlik, et äike on mulle nii südamelähedaseks saanud, kuna see meenutab natukene mu praegust elu. On selline tavalise sabin...vihma sajab... korra lööb välku.. ja natukese aja pärast müristab. Nagu elugi. Aga pärast igat tormi läheb õhk jllegi mõnusamaks ja mõne aja pärast tuleb juba päikegi välja. Ja tegelikult nii ta ongi. Ma juba ootsan seda päikest... kuni järgmise tormini....

Kalale!!

Tglt on juba selle mõne nädala jooksul Niii palju juhtunud, et ma ei oska miskit kirjutadagi. Muidugi mu venna lõpetamine oli kõikse tähtsam sündmus. Ta on juba niii suureks saanud. Maru lahe naq.
Teine sündmus, mis mulle vist veel pikaks ajaks meelde jääb on töö jaanipäeva pidu (läbu). Naq tegelikult on mul mega lahedad töökaaslased - väljaspool tööaega või siis kui neil tööl hea tuju on. Naerda sai, nutta sai, juua sai, süüa sai, matkal käisime, tantsida saime (Poisikõsõ on naq mega lahe), vihma saime, mängida saime - ühesõnaga saime kõike. Isegi intriige ja peaaegu kaklust (põnev - suht kõik see intriigid, kaklus, naer, nutt - kõik keerles tglt minu ümber:s). Siiski mai kahtese mitte midagi. Ja pidu oli Kõva. Mis siis, et ma terve õhtu lõdisesin ja magasin kämpingus, kus oli MEGA külm (magasin magamiskotis, mul oli veel tekk peal, kaks lina ja käterätt).
Okei.. aitab peost. Üksikasjadesse igaksjuhuks ma laskuma ei hakka. Kes teab, mida minust veel mõtlema hakatakse.
Räägin parem kalal käigust. Esmaspäeval läksime siis mina, Riina, Taisi ja ISSI kalale emajõe äärde- Olgugi, et me kala ei saanud, oli see päev siiski minu jaoks eriline. Ma käisin kalal.. koos oma issiga:) Ta on tegelikult mul hästi armas. Nädalas korra ikka helistab, et küsida lihtsalt kuidas mul läheb. Seest läheb kohe soojaks, kui keegi kodustest mulle helistab. Nad nii kallid.

Täiega tõsi!

Üks tuleb kirikust, teine erootikapoest - need on need vimistlejad. Ja ma olen uhkusega viimistleja (A), sest viimistlejad kõige paremad ilusamad ja osavamad. Eks vaielge vastu kui julgete:d

Pähni

Mul oli ikka üks tore nv seekord. Käisin Otepääl seikluspargis (ise miskit seal ei teind:d), Rõngu, Hinnu kanjonis, Rohtlätte turismitalus (ööbisin seal) ja kuskil kindlasti veel:d Ja pühapäeval ehk täna siis käisin veel rabamatkal, paganamaal ja Pähnis. Mine kanni kui hea seal Pähnis ikka oli. Kõik need mälestused... ma elasin täielikus nostalgias. Ainult pildid mööödunud suvedest jooksid peast. Olen seal laagris käinud kolm suve järjest. Esimesel suvel käisin lastekodu poiste ja oma nö lastega. Väga vinge oli. See oli mu esimene kogemus lastekodu poistega. Seda aega ma ei unusta. Väga vinge oli. Mängisime ainult kaarte ja lollitasime niisama:d Viimased kaks aastat on kristlasi ka olnud selles laagris. Iga aastaga on järjest mõnusam olnud. Ja eelmine aasta oli kuidagi veel eriti mõnus. Ma tegin viies miinuses mõnusalt pähe ikka (A) .. ja tähti vaadata lamades keset autoteed või siis otsida jaaniusse kusagil. Ikka eriline fiiling.
Kogu selle jutuga tahtsin ma öelda, et... seal täna istude tuli mulle nutt peale. Kõik need laagrid ja mälestused...need jäävadki mälestusteks. Sest PÄHNIT EI OLE enam. Enam ei saa seal majakeses ööbida, enam ei ole Pähni laagrit. Eelmine aasta oli VIIMANE. Jah, seal saab olla. Kuid oma telkidega seal teisel pool kus grillitakse. Nii et laagri kujul enam Pähnit ei ole. Jeerum kui imelik täna seal ikka olla oli. See on kuidagi eriti kalliks kohaks saanud.
I Love That Place!

Nuuks

Ma olen juba väsinud sellest igasugusest raha majandusest. Mõtled küll et on raha, aga järgmisel hetkel see juba totaalselt kadunud. Ja siis avastad, et eelmine üürnik oli tünga teinud ja nüüd mõelge omanikuga, kuda rahadega klappida. Apppi.. mul pole ju mida klappida!!
Keegi autot osta ei taha?

Avastades elu

Iseseisev elu on raske. Jah tõsi, see on põnev, aga raske. Eriti palgapäeval, kui avastad, et said oodatust vähem palka (pidin puuduma töö juurest, kuna olin vigane). Ja kui hakkad rehkendama laenusid, makse ja võlgasid nign avastad, et tegelikult oled üldse miinustes. Tuleb pähe vaid mõte: Mida ma söön? Õnneks selline olukord õpetab päris palju. Juba kokku hoidmis koha pealt. Enam ei saa osta seda mida silm ihkas. Eks ikka vahel mõistus jookseb kokku ja ostan seda, mida tahan, hiljem osatn lihtsalt vähem õunu:d Miks muidu ma seal töö juures raban, kui endale ei saa mitte miskit lubada? Igatahes olen õppinud söögitegemist. Nimelt ma saaksin töö juurest tellida omale lõuna (kas puder, supp või praad), aga olen otsustanud, et säästan ka sellega raha ja teen ise süüa. Põnev on. Ainuke jama selles, et mul ühe rauaga pliit ja läheb aega enne kui söök balmis saab. Ja ei saa katsetada paljusid asju. Aga pole hullu. Vähemalt põhi asjad on selged. Ja kui rikkaks saan, küll siis läheb ka katsetamiseks:d

Mis muidu on toimunud? Teate nalja.. mul on see nädal NII masendav olnud. Mingi a la neli õhtut järjest nutnud. Ja ma ei saagi enam aru miks. Nii masendav lihtsalt olla pidevalt. Ja neljapäeval hakkasin veel kodus ja võõrsili vaatama youtubist ja uurisin nende kodulehte. Jeerum, kui tahate nutta.. otside Home and away sad moment või deaths või car accidents ja su silmad ei jää kuivaks! Ja ma tean nüüd kes on Sally Milco:d Igatahes nende päevade jooksul jõudis mulle väga palju kohale. Tänu sellele nutmise maratonile ja Taagole (Astrid oli kolm päeva pahtelduses ja ma sain omale paariliseks Taago - tore töökaaslane!) jõudis mulle nii mõnigi asi kohale. Eriti see, et tegelikult mul ei ole enam sõpru, on vaid tuttavad. Need, kes olid sõbrad, on muutunud lihtsalt tuttavataeks. Kes selles süüdi on? Muidugi mina! Ja minu bestikas Riina... muutunud lihsatlt sõbraks. Anna andeks Riina, aga nagu sa ise ka näed, siis me ei ole enam need bestikad, kes me olime. Me oleme lihstalt head sõbrad. Nii kurb kui see ka ei ole. Me ei tea enam teineteise elust pmt midagi. Ma suhtlen kõigiga pealiskaudselt. Ma ei julge enam ennast mitte kellelegi avada. Olen tõesti kinniseks muutunud. Ei tea, mil see veel juhtub, kui ma jlle end avada suudan. Aga mitte nii pea. Ja kõigele lisaks raiskan ma lihtsalt oma elu. Olen varsti 20 ja masetsen ainult. Jeerum! Peaks hakkama elama.

uuesti...

Tegelikult on nii, et mul mingi aeg oli blogi aga olude sunnil ma kustustasin oma kirjed ära.. Liiga mustad olid. Sõna otseses mõttes. Aga vähemalt ma kirjutasin otse välja kõik, mida mõtlesin ja tundsin. Aga eks ma nüüd proovin uuesti...
Ehk alustaks sellest, mis tegelikult minuga on toimunud. Ma arvan et vähesed tegelikult teavad, mis minust saanud on ja mida ma üldse läbi elan. No pole ka ime, ma ise olen vältinud inimesi ja pole kellegagi kontakti otsinud. Andke andeks, lihtsalt ma tundsin, et ei suuda kellegagi rääkida, kuulata õpetusi ja kuulata pidevalt kuidas ma ikka kirikusse peaksin tagasi tulema. Hetkel ma vastan sellele küsimusele: Tänan, ei, kunagi teinekord ehk.
Igatahes.. minu elus siis tegelikult toimub?
Üks suur lust ja lillepidu:d Wuhuuuuuuu..Elu on lill ja mul läheb kõin NII suurepäraselt et ei oska mitte milelgi üle kurta (A). Jahm.. tore kui seda uskuma jäite. Mul läheb veel a la paar aastat aega enne kui ise ka uskuma hakkan.
Tegelikult nüüd hakkab juba enamvähem minema. Niivõrd kuivõrd... mingi hetk paistis kll kõik NII lootusetu.
Okei.. ma kirjutan punktide kaupa oma elust:
*Töö on tõiselt kurnav, hakkan vaikselt aru saama
*Otsin lisatööd, kuna ei tule omadega välja (väikest viisi pankrott) - kaotan veel eraelu ära, kui lisatöö saangi
*Tervis sajaga jukerdab. Mingi krooniline põletik kusagil kõhu piirkonnas, aga arsti vastuvõtule ka nam ei saa minna. Ei taha töölt ära küsida, kuna see kuu olen juba piisavalt kaotanud. Raha on vaja.
* Uus korter(Juhuuu teile, kes ikka loodavad et ma tagasi Jumala juurde tulen - Kolgata on üle tee)..vahel tekib väikest viis masendus. Üksi tekib kõhe tunne. Aga samas mulle sajag meeldib siin üksi olla.
* Naabrid on hullud. Üürnik siin majas ei ole elanik
* Korter haiseb millegi järgi jubedasti..ei ole suutnud haisu veel likvideerida
* Pesumasin paneb sajaga näkku
* Inimsuhted (sõpradega) suht pekkis, kuna ma lihtsalt ei suuda suhelda. Väsinud pidevalt - liiga väsinud
* Auto on hulluks läinud, tekitab veel suuremat masendust
* Õhtud mööduvad pisarates, kuna tegelikult teeb ikka haiget küll, kui sa tõesti armastad kedagi ja sa teda iga päev näed.. saad temaga suurepäraselt läbi - naq bestikas, aga sa tead, et sa ei saa temaga olla. Väga valus.
* Petmine
* Une puudus
* Vähemalt perega on kõik korras. Oi kuidas ma oma peret armastan. Nad on parimad ja mulle tohutult kallid.
Igatahes mai viitsi neist asjadest lähemalt rääkida - pole mõtet ka küsida, sest ma naqnii ei hakka mitte kellelegi lähemalt nendest rääkima. Midagi võib ainult endale ka jääda.
Aga ärge muretsega - kll ka ükskord minust inimene saab;) Töökaaslane, mu paariline, tegi hea killu ükspäev tööjuures, siis kui ma sain teada ühe TÕSISELT masendava uudise. Ta ütles "Nüüd ei ole enam midagi. Kobi tagasi kirikusse, siis ehk hakkab sul ka jälle hästi minema. Parem mine üldse ära kloostrisse!". Pärats seda oli ikka tuju palju parem. Vahel on jah tunne naq kirik teeks elu praemaks.. Aga tegelikult ma ise arvan, et kõik tuleb sinu enda seest. Kõik oleneb, millise pilguga sa elu peale vaatad. Ma tunnistan ausalt: ma vaatan väga negatiivselt. Näiteks töö juures.. Ükskõik kuna ma tõesti südamest naeran paarilisega, sisi õhtuks saame alati mingi jubeda uudise osaliseks. Ja see on nii enamuse ajast - kas mul juhtub midagi või siis Astridil. Ja see ei ole enam normaalne. Me ei julge enam töö juures naerdagi kartuses, et varsti jälle midagi juhtub.
Tahaks, et elu läheks juba ükdkord normaalseks...
Aga selleks pean vist ise normaalseks hakkama... Oi jah.. Läheb aega. Ma kardan, et ma jäängi seda ootama...

Elu on mäng sa mängi see ära,
elu on raske teekond
mida tuleb käia ka täna
kui hetkeks peatud, ära tagasi vaata
võid pilgu vaid käidud teepeale saata (Taisi Pullisaar)