Kelly

Ja ta sündis...
Väike sünnituslugu ka... ei olnud nii ekstreemne kui Rahelyga. Isegi ainult üks ämmakas võttis vastu.

3. mail toimusid talgud meie uues kodus.Sai siis seal veidi tööd tehtud, saunas käidud ja pärast kodus shampus joodud ja vihastatud palju. Lisaks päev varem elasime üle väga õudsa peaaegu autoavarii, mis viis mu veidikeseks šokki. Igatahes kõige selle järelmõjul otsustas beebis vist tulema hakata.

Laupäeva öösel vastu pühapäeva tundsin paar korda kuidagi väga valusaid valusid, aga kuna ma olin nii laip kui laip, siis ei pannud neid tähele ja magasin edasi. Hommikul jätkusid need. Aga paar korda tunnis, mis olid ikka juba valusad.  Arvasin, et libakad, sest jäid vahel järele. Või siis limakorgi järelmõju, sest seda ka eraldus veidikene. Lõuna ajal sai väljas veidi jalutatud, siis läks eriti raskeks tagasitulek. Kuidagi valus valus oli. Mõtleisme juba, et lähme ära haigla, aga kodus kadusid jälle ära. Nii simulandi tunne tekkis, keegi ei uskunudki, et tegudele lähen. Nii siis valutasin kaks korda tunnis. Lõpuks 8 paiku läks juba regulaarseks ära. No nii 10 min vahedega. Kella 10-ks ei viitsinud enam valutada ja läksime ära haiglasse. Seal ikka parem valutada, saab vaigistitki küsida. Mehe õde oli seekord kaasas.

Pool  11 olin siis masina all ja vaadati emaka tööd. Miskit toimus ja avatus oli 4. Kell 11 siis hakkasin oma valusid valutama. Rääkisime siis lolli loba ja hoidsime tuju üleval. Iga korraga valu valusam. Wc-s käies mõtlesin, et kukun kokku. Istudes aga ei saanud valust arugi ja sai seal naerda veidi. Kolm tundi hiljem viskas valu üle ja tellisin emakakaela süsti. Vaadati ka avatust, mis oli 5. Siis tekkis küll masendus. Valuta nii kaua ja ei miskit. Lõpuks tehti süst ära 2 ajal. Jeerum, Süst oli veelgi valusam kui need valud ise!! Ja tuimestus pidi 45 min ainult kestma..eriti tore. Läks siis 15-30 mintsa mööda kui tundsin, et laps lõi ja käis plõks. Midagi nirises hullult. Hakkasime ämmakaga vaidlema. Ütlesin, et mul tulid veed, tema ei uskunud, kuna kott pidavat suht nätske olema. Veidike vaidlesime, siis vaatas ja avastas, et oligi vesi ja avatus järsku 8, andis tabla keele alla ja juba hakkasin presse tundma vaikselt. Veidi seal sätitas ja asjatas ja vaatas mu näo järgi, kuna valmis olla. Kui mu nägu ikka juba valust sinine oli, siis oli valmis vastu võtma. Lõpuks pressidega „puhusin“ lapse välja. Oi kurjam kui kõrvetav valu see oli. 02.57 sündis minu pisineiu Kelly. Nabanöör pidavat ilus peenike olema, oli siis ümber keha ja jala. Hindeks saime 9/10. Kirja läks siis 4 tundi.

Kui laps rinnale pandi, ei suutnud küll naeratamist lõpetada, aga seda seniks, kuni õmblema hakati, no see oli ka julma valus. Ja paar päeva sai tunda ka emaka kokkutõmbeid, selline tunne oli, et veel üks sünnitus tulemas. Muidu endal olemine hea, ilupisteid oli vähe. Ja väike nunnudus nohiseb teises toas. Rahely ka käib ja uudistab koguaeg, nii söötmise kui mähkude vahetuse ajal. Käib ja teeb kallikalli, paipai.

 

Kelly pikkus 49 cm ja kaal 3178g

 

 

Pisarad Viljandi mnt-l

01.05.14 pidi tulema üks tore päev Viljandis. Kallis abikaasa võttis osa Ümber Viljandi järve jooksust, sõitsime siis kõik Viljandsisse (Rahely, mehe õde ja õemees ka kaasas). Aga oh õnnetust, vihma koguaeg sadas. Ebaõnn. Kokku istusime autos kusagil 5 tundi. Selle sees siis autsõit ja kohapeal olek, kuna väljas olla me ei saanud. See juba tekitas masenduse. Veel suurema masenduse tekitas aga parklast väljasõit. me sõitsime parklast välja TUND AEGA!! Korraldus seal oli nii halvasti tehtud, et ei saanud parklast keegi liikuma. Näha oli kuidas autojuhid järjest ja järjes närvilisemaks muutusid. No tuju juba siis täitsa nullis. oli vaja veel sünnipäevale ja külla jõuda ju. Õnneks saime liikuma. Aga poole tee peal saime suure šoki osaliseks. Me oleks jälle suures avariis olnud. Õnneks meid hoiti ja kalli kaasa reageering oli nii super, et suutis halvima ära hoida. Meile taheti JÄLLE küljepealt sisse sõita maanteepeal! Mingi ülbe jeep´i juht lihtsalt ei vaadanud kas auto tuleb. Tuli kuidagi poe parklast korra meile ette, kallis kaasa pani õrnalt pidureid, vaatasime, et tõmbas tee äärde, hakkasime siis mööda sõitma aga too udupea hakkas uuesti pöörama tagasi sinna kust tuli ehk teisisõnu meile sisse küljepealt. Endal oli veel suur paat ka järelhaagises. Keset teed siis lõpuks pani pidureid, a mu mees oli suutnud juba kiiruga vastasuunavööndisse ja kuidagi poe parklasse kiiruga tõmmata. Jumalale tänud, et autot vastu ei tulnud või puud ega kraavi ei olnud. Jeep´i juht ainult hoidis kätega peast kinni ja pea rooli peale ega julenud meie poole isegi mitte vaadata.

Aga  lausa uskumatu, et taas sarnane avarii nagu traktoriga. eelmine kord ma isegi ei olnud nii suures šokis kui see kord. Lõpuks sõit Tartusse vaatasin ainult aknast välja ja lasin pisaratel voolata. Auto oleks ju minu poolt sisse sõitnud.. Okei, mina minuks... Aga Rahely istus minu taga!! ja teine beebsu veel kõhus..Mis kõik oleks võinud juhtuda. Lapsed nii võimendavad ikka kõike. Uskumatu tunne on ikka teadmine, et nemad on sinu vastutus, lihtsalt nii suur osa sinust, et lausa mõte, et midagi võiks halba juhtuda, lausa kõrvetab nii tugevasti hinge.

Kokkuvõttes õnneks see suur ehmatus ikka kohe sünnitama ei ajanud. Olen täitsa ühes tükis veel.

Muidu kõhubeebsu tunneb end hästi ja kaalub üle 3 kilo praegu. Kaalu mul endal juures kusagil 15 kg ja muud mõõdud asjad korras.

Rahely käis ka korralises ülevaatusel nüüd mõned päevad tagasi.
1 aasta ja 6 kuud - kaal 10.400kg ja pikkus 81 cm. Kaalult veidi alla keskmise ja pikkuselt keskmine neiu. Arengult nii nagu olema peab. Tubli tüdruk :) Olen väga uhke ema ja usun, et temast saab super vanem õde. Eks neid jonnihoogusid ka muidugi on, aga küll hakkama saame.