PuHkUs

Teate mis?? Mul on PUHKUS. Lõpuks ometi, kui kaua ma seda oodanud olen. Ei, ärge saage valesti aru - ma armastan oma tööd ülekõige ja kõike sellega seonduvat aga... ah mis ma ikka pläman. Töö on raske! Ma ei armasta seda üldse. Ja ma tõsiselt ootasin seda puhkust. See rutiin, mis seal on - see ikka tapab. Ma ei ole varem nii kaua ühe töö peal olnud ja veel sellise koha peal. Soovitan kõigil soojalt - minge tööle sinna, mida te ise armastate, mitte ärge valige palgsuma järgi, mida teha. See ei vii mitte kusagile. Aga ühte võin ma öelda. Paari päeva jooksul ma siiski igatsen miskit. Ma igatsen õrnalt juba seda hommikust ärkamist. Ja tegelikult ma igatsen inimesi. Te ei kujuta ettegi kui omaks ma viimistlejad võtnud olen. Ja ka nemad mind. Lahe tegelikult. Nii hea tunda, et kuulud kuskile. Ja eriti naljakas selle juures on see, et ma olen jälle pesamuna (A). Reedel, kui puhkusele läksime, tähistasime minu sünnat. Nad kinkisid mulle kollased lilled (ilusad). Astrid kutsus neid tibukollaseks. Ja mainis, et kohe näha, et oled meie tibu. See oli Nii soe. Aga üleüldiselt see reede oli hullumaja. Päeva lõpuks ma oleks tööjuures lausa nutma puhkenud. Siuke tamp oli meil kael taga, et lausa jube. Hommikul kella neljast õhtu kella neljani tööl ja pärast seda veel töökaaslastega grillile puhkuse algust tähistama. Aga mõnus oli. Ja ma olin igati puhkuse algusega rahul... Eks näis kuis edasi läheb.