Pisikese lugu

Mõtlesin ja mõtlesin, et võiks kah siia panna kirja minu Pisikese lugu. Kasvõi selleks, et tulevikus oleks hea lugeda ja meelde tuletada. Miks mul muidu see blogi siin on. Saab õdegi mul lugeda :) Aga alustagem siis juba algusest…

Oleme mehega koos olnud nüüd siis üle kolme aastat. Lapse saamise peale hakkasime tegelikult mõtlema juba üsnagi varakult. Olen koguaeg olnud pere inimene ja noorelt tahtnud last saada. Isegi kunagi ammu käis meil üks mees külas, kes ennustas meie olevikku ja tulevikku. Oleviku ta pani ilusasti pihta ehk siis äkki ka tuleviku. Igatahes mina pidin rohkem keskenduma oma perekonnale kui karjäärile. Igatahes 2010 aastal siis hakkas see pull lõpuks pihta. Jätsin pillid sügise alguses ära….

Esimene pool aasta pea iga kuu tahtsin testi osta ja proovida. Kuna mul päevad ei ole nii regulaarsed siis alates 35 päevast arvasin, et oh äkki joppas… EBAÕNN… Ei jopanud pea poolteist aastat! Muutkui osta ja oota ja muretse… kas siis miskit viga. Eriti sellepärast veel, et päevad nii ebaregulaarsed olid. Käisin arstil nõu ka küsimas. Ta küll kirjutas kaks varianti rohte välja, mida sööma peaks hakkama. Üks oli see variant, mille puhul võivad mitmikud lasua sündida. Aga otsustasime mehega, et mõnda aega üritame proovida ikka ilma igasuguste tabladeta. Õnneks tänu sellele jättis mees ka kohe suitsetamise maha ja pole enam teinud üle aasta! Paadunud suitsetaja nagu ta oli...

Aga aeg läks ja ei miskit. Muidugi siis hakkasin vaatama juba erinevaid üritusi, et kuna siis tasuks jääda ja kuna siis enam mitte… Tegelikult reaalselt mõeldes ehk oleks hea olnud oodata kooli lõpuni?? Aasta ju on veel ees… Aga pole hullu. Küll ma hakkama saan. Siis pulmad, tahaks ka ju ise rõõmu tunda (Oktoober 2011 tehti ilusasti ettepanek, shampusega ja puha! ) Aga ausalt sain väga hästi oma pulmast ise rõõmu tunda. Mulle meeldisid mu pulmad. Südamlik oli kõik ja puha :)… Aga igatahes südames nagunii tahtsin salamahti ruttu ruttu rasedaks jääda, mõistus jäi südamele ikka alla…

No ja lõpuks siis veebruar 2012… Ees siis ootas kauaoodatud Rootsi reis töökaaslastega vabariigi aastapäeval! Nädal enne minekut mees vaatas mulle peale ja ütles: “Osta test, sa oled rase! Sul on rinnad suureks läinud!!” Mul endal imestus suur ja naeru kui palju, et peale vaadataes kohe juba aru saada.. paar päeva siis enne reisi ostsin, kaks tükki ikka, ega ühest siis aita. Kindel tuleb olla! Ei suutnud siis kannatada ja tegin päeval testi ära.. Nii hele triip..nagu oleks.. ja ei oleks kah… no mitte ei julenud uskuda seda.. Hommikul tegin siis uue… Mees seisis minu kõrval vaatas samuti seda pulgakest sama ootusärevalt kui mindagi. Ja kohe oligi ka teine trip kõrval ja niii nii tume kui vähegi võimalik.. oh seda õnne kui palju. "Ma ju ütlesin sulle!" Targutati mul kõrvalt :D  Aga kohale siiski ei jõudnud midagi! Aga rõõmu oi oi kui palju. Reisile siis minek, õnnis nägu peas…

Ja nüüd siis mured algavad… Reisi ajal, hommik enne minekut ja reisi lõpus valud kõhus ja määrimine. PAANIKA!! Kuhu seal laeval ikka pöörduda? Eiri väga ei möllanud palju, tantsisin ikka aga mitt eülemäära palju. Tundsin ikka reisist rõõmu, sest vahepeal enam nii väga ei määrinud. Okei… tulime siis koju, ise kolm tundi maganud ja põrutasime mehega emosse… Võeti siis meid vastu ja vaadati üle. 6 nädalat ja veidi peale. Ma nägin seda imepisikest Täpikest! Südamelööke veel ei olnud. Määrimist ei osatud arvata mis ja valude vastu Nospa. Pidin nädala pärast tagasi minema… Nädal aega küünte närimist ja muretsemist kas nüüd tekivad siis need löögid või mitte pärast valutamist ja määrimist..

Nädal hiljem 5 märts uus kohtumine… Ja südameke lõi! Oh seda õnne… Nägid seda täpikest seal ekraanil ja arst näitas sinna kohta kus Pisikese südameke lööb. vaikselt hakkas miskit kohale jõudma.. et ongi ehk õnneks läinud. Nüüd uus hirm.. Esimese kolme kuu jooksul katkemisi palju. Foorumites paljud jagasid oma kurbust. Et kui need kolm kuud üle elada, siis juba veidi kergem hingata..

Ootasin siis pea kuu aega uut aega, ikka veidi närvis kas kõik ikka korras.. Rõõm missugune kui 29 märts tuli. Aga pettumus veel suurem! Kirjutati vaid rasedakaart ja kutsuti tagasi 9 aprill, et Uh-sse minna KV-d mõõtma. Ikka ei teadndud kas kõik korras. Ootusärevaus ikka veidi püsti.  No ootasin siis edasi. Kuni jõudis kätte kuklavoldi mõõtmine. Õnneks oli kv õige suurusega ja ta nägi juba nii inimese moodi välja..lasua uskumatu. Õnnepisar tahtis nii silma tulla! Lehvitas mulle lausa seal. Vahepeal aprillis siis teatasin vanematele kah... Neile ei jõudnud vist kohalegi algul miskit õhtul mindi sünnipäevale ja nagu miskit ei oleks olnudki.. Tädi oli lihtsalt küsinud emalt, et kas ma olen rase (mul vist otsaette see kirjutatud? )... ema hiljem mõtles et huvitav..tema sai alles teada ja tädi juba näeb et ma rase.

Vahepeal kulge srasedus küllaltki stabiilselt, eks ikka väikeseid murseid... Aga 6 juuni oli mul siis see rõõmupäev. Kutsusin õe kaasa ja käisin LA-s ära. Vaadata läbi ja lõhki kas Pisikesel kõik asjad ilusasti ikka arenevad. Muidugi seal oli kuidagi nii liinitöö tunne peal. Tuimad tükid koos. Igatahes kohe alguses Pisike näitas ära ka kes ta on. Algul oli mul ükskõik kes tuleb, peaasi et terve laps. Siis mingi aeg sisimas ootasin tüdrukut. Aga arvasin, et tueb poiss, kuna ka mees ootas tüdrukut... Igatahes Pisike ongi tüdruk! Näitas ära ultrahelis ja kus siis kukkus jalgadega väntama nagu trenažööril oleks. Ei meeldinud talle, et teda uuriti. Igatahes siis pani jalad risti j aoligi kõik. Rohekm näidata ta ei lasnud. Selles suhtes oli tore et õde kaasas oli. Nägi ka milline kõhubeebi mul juba oli. Nagu päris inimene juba :D

Nüüd siis nädalaid juba 35. Arsti kontrollis hakkan nüüd käima kahe nädal tagant. Eks aeg ole jah juba päris kaugel. 28-42 nädalat on vahemik, mil on normaalne kui beebsu sünnib. Eks vaikselt hakkab närv ja hirm ka peale tulema. Aga usun et need viimased nädalad venivad niiiiiii mis jube. Peab omale päevaks tegevuse ikka otsima... Vähemalt kool hakkab järgmine nädal. Siis ehk antakse ikka juba kodutöid ka! Saan nendega möllata.

Nii palju siis mu Pisikesest. Kasvab ilusasti ja möllab igapäev nii mis kole. ootan juba päeva, mil me kohtume!