Naer ja nutt käsikäes....

…. Ja nii ongi mu elu hetkel nagu mu blogi väidab. Emotsioonid ikka veel möllavad. Võiksin juba korda saada.

Elu siis mu kullakalli Rahely´ga on ikka põnev küll. Ta on meil üliarmas, kui magab või kui viis-kümme mintsa üksi saab siputada ja kui õnnestub rahulikult tissi otsas olla. Muidu ta millegipärast väga rahutu beebsu. Üksi ei ole ta mitte kusagil kaua. Oma voodis ta kohe kindlasti ei maga. Päeval magab mul ainult kandelinas (mul selg juba valutab) muidu oleks vist terve päeva üleval, magama jääb üldse alles pika kussutamise peale. Öösel magab meie voodis. A enne magama jäämist on poolteist-kaks tundi julgelt nuttu, alates sellest kui pooleteise nädalaseks sai. Nüüd on tulnud kella viiene(või seitsmene-oleneb hommikust) nutt hommikul juurde. Siis nutab vähem-kusagil tunnike. Päeval nii kui üleval on-vaikus kümme minutit ja siis hakkab jorin pihta. Niii saamatu ema tunne tekib- ei oska mitte kuidagi oma last rahustada ja lohutada. Päeval õnneks jorinat vähem, jääb rutem kussutades magama. Õhtud on kõige hullemad-neid ma kardan. Eile siis taas nutsime koos beebsuga õhtul ja jätkasime hommikul seitsmest. Vahepeal olime tasa kuni vannini ja siis läks põrgu lahti. Kisa! Ei saa riideidki selga panna. Pikali pannes nutab hinge kohe kinni. Nii valus kuulata. Võtan siis sülle ja lohutan-vaikus, aga korraks. Lõpuks saime siis riided selga aga röökimine jätkus veerand tundi kuni rahunes ja sülle magama jäi, sain ta vaikselt kandelinasse libistada. Nüüd ta mul nohiseb siin süles. Armas on! Naeratus tuleb endal peale, Kuid täna on nuttu siiski rohkem.  Öeldakse pidevalt et las ta nutab teises toas või mis sa kannad teda süles, küll ta vait jab. Või mine pane vankrisse-värske õhu käes magab. Looda sa! Üksi ta kisab kohe end nii hingetuks et mul pole südant teda nii karjuma jätta. Vankriga ei julge üldse jalutama minna. Teeb silmad lahti ja kohe kisa lahti-on ju üksi vankris. Rahuneb alles toas kui olen ta riidest lahti saanud ja korralikult sülle võtnud.
Tõesti- saamatuse tunne on. Mitte ei saa aru mis beebsul pahasti on. Süüa peaks korralikult saama-piima jagub mõnuga, kaalu ka juurde võtnud. Päeval ja õhtul muidygi rahmib vahel tissi otsas ka ja nutab. Eks gaasid ka tal, aga kas tal hakkasd need juba pea nädalaselt siis??? Ja kas need siis tõesti terve päeva möllavad??  Annname rohtu ja  võimleme. Õnneks öösel tema magab. Ma mitte nii palju. Sipleb ja nutab läbi une… Oeeehhhh.. küll ilusamad ajad ka tulevad. Tuleb ära kannatada. See aeg läheb ruttu.

Muidu kui ta rahulikult mul süles magab või siis rahulikult piima imeb, siis on ta maailma parim laps ja kogu mu kurbus kaob. Tema peale ma vihane pole, nii kahju Pisikesest, sest emme on saamatu ja ei mõista mis lapsel viga võiks olla….

Oeh, oli vaja end tühjaks rääkida-selleks ju blogi ongi :)