Pisarad Viljandi mnt-l

01.05.14 pidi tulema üks tore päev Viljandis. Kallis abikaasa võttis osa Ümber Viljandi järve jooksust, sõitsime siis kõik Viljandsisse (Rahely, mehe õde ja õemees ka kaasas). Aga oh õnnetust, vihma koguaeg sadas. Ebaõnn. Kokku istusime autos kusagil 5 tundi. Selle sees siis autsõit ja kohapeal olek, kuna väljas olla me ei saanud. See juba tekitas masenduse. Veel suurema masenduse tekitas aga parklast väljasõit. me sõitsime parklast välja TUND AEGA!! Korraldus seal oli nii halvasti tehtud, et ei saanud parklast keegi liikuma. Näha oli kuidas autojuhid järjest ja järjes närvilisemaks muutusid. No tuju juba siis täitsa nullis. oli vaja veel sünnipäevale ja külla jõuda ju. Õnneks saime liikuma. Aga poole tee peal saime suure šoki osaliseks. Me oleks jälle suures avariis olnud. Õnneks meid hoiti ja kalli kaasa reageering oli nii super, et suutis halvima ära hoida. Meile taheti JÄLLE küljepealt sisse sõita maanteepeal! Mingi ülbe jeep´i juht lihtsalt ei vaadanud kas auto tuleb. Tuli kuidagi poe parklast korra meile ette, kallis kaasa pani õrnalt pidureid, vaatasime, et tõmbas tee äärde, hakkasime siis mööda sõitma aga too udupea hakkas uuesti pöörama tagasi sinna kust tuli ehk teisisõnu meile sisse küljepealt. Endal oli veel suur paat ka järelhaagises. Keset teed siis lõpuks pani pidureid, a mu mees oli suutnud juba kiiruga vastasuunavööndisse ja kuidagi poe parklasse kiiruga tõmmata. Jumalale tänud, et autot vastu ei tulnud või puud ega kraavi ei olnud. Jeep´i juht ainult hoidis kätega peast kinni ja pea rooli peale ega julenud meie poole isegi mitte vaadata.

Aga  lausa uskumatu, et taas sarnane avarii nagu traktoriga. eelmine kord ma isegi ei olnud nii suures šokis kui see kord. Lõpuks sõit Tartusse vaatasin ainult aknast välja ja lasin pisaratel voolata. Auto oleks ju minu poolt sisse sõitnud.. Okei, mina minuks... Aga Rahely istus minu taga!! ja teine beebsu veel kõhus..Mis kõik oleks võinud juhtuda. Lapsed nii võimendavad ikka kõike. Uskumatu tunne on ikka teadmine, et nemad on sinu vastutus, lihtsalt nii suur osa sinust, et lausa mõte, et midagi võiks halba juhtuda, lausa kõrvetab nii tugevasti hinge.

Kokkuvõttes õnneks see suur ehmatus ikka kohe sünnitama ei ajanud. Olen täitsa ühes tükis veel.

Muidu kõhubeebsu tunneb end hästi ja kaalub üle 3 kilo praegu. Kaalu mul endal juures kusagil 15 kg ja muud mõõdud asjad korras.

Rahely käis ka korralises ülevaatusel nüüd mõned päevad tagasi.
1 aasta ja 6 kuud - kaal 10.400kg ja pikkus 81 cm. Kaalult veidi alla keskmise ja pikkuselt keskmine neiu. Arengult nii nagu olema peab. Tubli tüdruk :) Olen väga uhke ema ja usun, et temast saab super vanem õde. Eks neid jonnihoogusid ka muidugi on, aga küll hakkama saame.