Minu Pisike!

13 nädalat ja 5 päeva vana - minu pisikene.

Eelmine nädal kui UH-s käisin, ei suutnud ma õnne naeru tagasihoida,pisaraid aga küll. Siis ta oli kõigets 12 nädalat vana, aga kätukesed ja jalakesed olemas! Lehvitas ühe käega!! Nii armas :)

Tundedki praegu möllavad sees-rõõm ja hirm üheskoos. Aga eks see ole normaalne...

Nüüd aga pean jälgima, mida teen, et pisikesel ikka hea oleks :)

Avastus!

Mul on siin blogi!! :D

Täna olin Mellu juures praktikal, sattusime blogide teemale. ütlesin, et võiks ka endale teha selle blogi värgi, aga tema tuletas mulle meelde midagi: Ülla-ülla , mul on ju blogi juba olemas! No olen ikka jummala udu.

Lugesin oma viimast blogi, aega ma enam ei mäleta, mil ma selle tegin. Kuid seal ma rääkisin Talisest. Lubasin, et järgmine kord ma räägin oma õest lähemalt... selleni ma ei jõudnudki, ennem suutsin unustada, et mul siuke asi nagu blogi üldsegi olemas on. Nüüd aga tahaksin oma viga parandada.

Kõik te teate Merlinit, minu kallis õde. Seega mul ei olegi midagi uut temast rääkida:d ta on sama "hull" nagu Taliski, isegi ehk hullem:d samas kes teeb see jõuab! Aga ega ma ka sellest ei tahtnud rääkida. Lihtsalt tahtsin kõigile teada anda, et mul on õega vedanud. Olgugi et lapsepõlves meil olid omad tülid (ta pani mind rõdule luku taha, kui väljas räme rahe oli, kiskus mind juustest, hammustas koguaeg), kuid linna kolides tõesti kõik muutus. Meil ei olnud siin sõpru ja pidime omavahel sõpradeks saama! Ja tegelikult see õnnestus :) Olgugi, et me ei ela enam ühes majas, kuid nüüd seda enam hindame koos oldud aega. Näiteks tänane päev... tõesti tuletas mulle meelde, mida tähendab õe omamine. Mitte keegi ei saa teda asendada :)

Nii et..andestan kõik tema lapsepõlve lollused, mil talle meeldis mulle haiget teha ;)

Elu on tegelikult ilus....

Kunagi kusagil 12 aastat tagasi elasin ma külas nimega Uhti. Meie maja numbriks oli 80-5, isegi telefoini nr tuli mul ükspäev meelde: 412-375. Mul ei ole vaja olnud seda numbrit juba mingi kümme aastat, aga ikkagi on see mul selge nagu seebivesi. Mõned asjad on, mis vist mitte kunagi ei unune... see tuba, kus me kolmekesi olime, aiamaa, kelder, kitsas köök, laut, sõbrad... See on igavesti minu mälestustes. Seal ma veetsin poole oma lapsepõlvest. Ilus aeg, on mida meenutada!


Igatahes kusagil 13 aastat tagasi me mängisime Talisega põhiliselt kodu. Mellu oli meist juba niipalju vanem, et väga ei tikkunud enam meiega nii mängima. Nu siis oli see aeg vist kus ma Melluga väga hästi läbi ei saanud nagu ikka väikesed õed mingi aeg. Meil tekkis oma seltskond. Igatahes tagasi kodu mängimise juurde... Olime omas väikeses toas Talisega ja lihtsalt lasime fantaasial lennata. Mida kõike me ka välja ei mõelnud. Tegime oma rõdu, kus me nö riideid kuivatasime, nari oli toaks.. Nii me siis mängisime.. kodu! Mõnus, ilus aeg... tahaks lausa tagasi neid aegu... Nüüd ma enam ei mängi kodu. Nüüd ma vaikselt loon juba oma kodu. Mul on mees ja laps(kiisu, Tipsu), elame omaette korteris.. käime mõlemad tööl... Vaikselt toimibki juba meie oma kodu... mängimise aeg on otsa saanud. Ma olen suureks saanud.

Igatahes Talisega on meil julmalt nalja saanud... küll me oleme kodus salaja juustusid söönud nii et vähe pole, päkapiku maiustusi kapist üles otsinud ja ära söönud, jõulukuuse maha lükanud... irw, Talis on mulle nariga selga lennanud! ei, nalja on saanud.. Ja ka tema on juba suureks saanud. jessas, kuidas ma tunnen uhkust selle üle, et mul selline vend on. Ta on lausa SUUREPÄRANE. No tegelikult ka.. laulab, tantsib ja lööb trummi. Ja muidugi on mul imeline õde.. aga temast juba järgmine kord..

Tegelikult tahtsingi vaid öelda, et aeg lendab tõesti kiiresti... Alles mängisin kodu ja nüüd vaikselt loon kodu. Aga elu on ilus. Tuleb nautida seda, mis sul on. Mul on head õpetajad, kes süstivad positiivsust..kasvõi sõimates ja minuga pahandades. Jah nad teevad vahel oma sõnadega haiget, aga see on vajalik. Muidu ma mõtlema ei hakka, muidu ma ennast ei muuda. Aitäh Teile :)

Väsinud

Mul on miskti viga. Nagu tõsiselt. Ja ma ei mõtle oma sisemaailma, vaid hoopiski tervist. Ma olen väsinud. Koguaeg! Ma ei jõua nagu mitte midagi teha. mitte midagi mõelda. Uni tuleb lihtsalt peale. Eile ma jäin suurde tuppa teleka ette tukkuma. Kui tuli aeg magama minna, siis ma lihtsalt ei suutnud tõusta. Ma ei suutnud silmi lahti teha. Mul lihtsalt ei olndu jõudu. Kümme minutit kogusin jõudu, et lõpuks jalad kuidagi alla saada. Ja selline väsimus on tüüpiline. Tulen töölt koju, teen oma tegemised ja a la kella seitsme aegu hakkan telekat vaatama. Üllaülla... Viis minutit ja ma juba magan! Nagu sügavalt. Ja siis veel see allergia. See ei lähegi kunagi vist ära. Msendav! Tahan ju terveks saada. Tahaks elada, mitte ainult magada! Aitab ehk juba sellest unest :/... Uni on, peaks vist tuttu minema. Ja kell on alles seitse

Mida????

See nädal tuli üks mu töökaaslastest (skorpion!) üle pika aja tagasi töööle. Ta oli kuskil viiz nädalat nö puhkusel. Niii... puhkepausi ajal olime siis oma ruumis, kus tavaliselt oleme ja ajasime niisama mula. Järsku tli mulle meelde, et ma pidin allergoloogile helistama.Nii ma siis lahkusingi nende juurest, telefon näpus. Hiljem, kui tööle asusin, siis sõbranna rääkis, mida skorpion minu kohta ütles.. Nimelt ta ytles, et ta ei tundnud mind ära. Ma olevat NII kohutavalt paksuks läinud. Ta on varemgi mulle selliseid märkuseid teinud. Vahepeal arvas ta, et ma üldse rase!! No kurja, täna see viskas juba tõesti kopsu üle maksa. Mis krt see teiste asi on kui paks ma olen. Hakkasin seal samas töö juures nutma... Nagu ma ei teaks, et ma juurde olen võtnud. Jätke mu hing rahule.
Elu vahel lihstalt vigurdas palju ja tekitas tohutut stressi. A nüüd vaikselt muutub juba paremaks.. Ja kll ma ka jlle kunagi ilusaks saan :)

MINU oma (A)

ma sain lõpuks omale lapse! Kõige armsama karvakera üldse... Nüüd ainult hea nimi vaja välja mõelda, sest ükski ei sobi talle.

Fake

Täna on mu sünnipäev. Istun, õigemini laman siin Mellu voodis, läpakas süles. Tegelikult oli mul plaanis teistsugune sissekanne. Aga tänase päeva jooksul olen vajunud masendusse. Silmad on koguaeg märjad. Ma olen väga tänulik siiski, et Riina ja Evelin mul külas käisid. Te olete tegelikult ülimalt kallid! Aga midagi on ikkagi puudu. Tegelikult ma vihkan orkutit. Täna sain sellest aru. Kõik, mis seal on, on totaalselt fake. Liiga lihtsaks kõik tehtud ja kunagfi ei tea, kas inimesed tegelikult k seda mõtlevad. Näiteks kui sul on sünnipäev, siis üle saja inimese kirjutab sulle kaks sõna sinna: "Palju õnne!" Kuna sa tead kes seda ka tegeliklt mõtleb? Ma olen nii mõneski inimeses tegelikult pettunud. Need inimesed, kes tõesti tegelikult hoolivad kas helistavad või saadavad sms-i. Nad kan ju saaksid seda orkutis teha, aga nad ei tee seda. Kui saadetaksegi sms kahe sõnaga "Palju Õnne!", siis see tegelikult teeb südame tõesti soojaks. Totaalne vahe on sees. Need paar smsi tänase päeva jooksul tähendavad mulle sada korda rohkem kui see närune "palju õnne" seal orkutis. Parem üldse mitte midagi öelda!


Tegelikult ma tahtsin kirjutada Pilvebaleriinidest... aga ei ole enam mingit tuju ja ei näe mõtet. Mellu teab, mida ma Pilvebaleriinidest kirjutada oleksin tahtnud :) Ja muu on tegelikult ükskõik. Aitäh ilusa sünnipäeva kingituse eest!