uuesti...

Tegelikult on nii, et mul mingi aeg oli blogi aga olude sunnil ma kustustasin oma kirjed ära.. Liiga mustad olid. Sõna otseses mõttes. Aga vähemalt ma kirjutasin otse välja kõik, mida mõtlesin ja tundsin. Aga eks ma nüüd proovin uuesti...
Ehk alustaks sellest, mis tegelikult minuga on toimunud. Ma arvan et vähesed tegelikult teavad, mis minust saanud on ja mida ma üldse läbi elan. No pole ka ime, ma ise olen vältinud inimesi ja pole kellegagi kontakti otsinud. Andke andeks, lihtsalt ma tundsin, et ei suuda kellegagi rääkida, kuulata õpetusi ja kuulata pidevalt kuidas ma ikka kirikusse peaksin tagasi tulema. Hetkel ma vastan sellele küsimusele: Tänan, ei, kunagi teinekord ehk.
Igatahes.. minu elus siis tegelikult toimub?
Üks suur lust ja lillepidu:d Wuhuuuuuuu..Elu on lill ja mul läheb kõin NII suurepäraselt et ei oska mitte milelgi üle kurta (A). Jahm.. tore kui seda uskuma jäite. Mul läheb veel a la paar aastat aega enne kui ise ka uskuma hakkan.
Tegelikult nüüd hakkab juba enamvähem minema. Niivõrd kuivõrd... mingi hetk paistis kll kõik NII lootusetu.
Okei.. ma kirjutan punktide kaupa oma elust:
*Töö on tõiselt kurnav, hakkan vaikselt aru saama
*Otsin lisatööd, kuna ei tule omadega välja (väikest viisi pankrott) - kaotan veel eraelu ära, kui lisatöö saangi
*Tervis sajaga jukerdab. Mingi krooniline põletik kusagil kõhu piirkonnas, aga arsti vastuvõtule ka nam ei saa minna. Ei taha töölt ära küsida, kuna see kuu olen juba piisavalt kaotanud. Raha on vaja.
* Uus korter(Juhuuu teile, kes ikka loodavad et ma tagasi Jumala juurde tulen - Kolgata on üle tee)..vahel tekib väikest viis masendus. Üksi tekib kõhe tunne. Aga samas mulle sajag meeldib siin üksi olla.
* Naabrid on hullud. Üürnik siin majas ei ole elanik
* Korter haiseb millegi järgi jubedasti..ei ole suutnud haisu veel likvideerida
* Pesumasin paneb sajaga näkku
* Inimsuhted (sõpradega) suht pekkis, kuna ma lihtsalt ei suuda suhelda. Väsinud pidevalt - liiga väsinud
* Auto on hulluks läinud, tekitab veel suuremat masendust
* Õhtud mööduvad pisarates, kuna tegelikult teeb ikka haiget küll, kui sa tõesti armastad kedagi ja sa teda iga päev näed.. saad temaga suurepäraselt läbi - naq bestikas, aga sa tead, et sa ei saa temaga olla. Väga valus.
* Petmine
* Une puudus
* Vähemalt perega on kõik korras. Oi kuidas ma oma peret armastan. Nad on parimad ja mulle tohutult kallid.
Igatahes mai viitsi neist asjadest lähemalt rääkida - pole mõtet ka küsida, sest ma naqnii ei hakka mitte kellelegi lähemalt nendest rääkima. Midagi võib ainult endale ka jääda.
Aga ärge muretsega - kll ka ükskord minust inimene saab;) Töökaaslane, mu paariline, tegi hea killu ükspäev tööjuures, siis kui ma sain teada ühe TÕSISELT masendava uudise. Ta ütles "Nüüd ei ole enam midagi. Kobi tagasi kirikusse, siis ehk hakkab sul ka jälle hästi minema. Parem mine üldse ära kloostrisse!". Pärats seda oli ikka tuju palju parem. Vahel on jah tunne naq kirik teeks elu praemaks.. Aga tegelikult ma ise arvan, et kõik tuleb sinu enda seest. Kõik oleneb, millise pilguga sa elu peale vaatad. Ma tunnistan ausalt: ma vaatan väga negatiivselt. Näiteks töö juures.. Ükskõik kuna ma tõesti südamest naeran paarilisega, sisi õhtuks saame alati mingi jubeda uudise osaliseks. Ja see on nii enamuse ajast - kas mul juhtub midagi või siis Astridil. Ja see ei ole enam normaalne. Me ei julge enam töö juures naerdagi kartuses, et varsti jälle midagi juhtub.
Tahaks, et elu läheks juba ükdkord normaalseks...
Aga selleks pean vist ise normaalseks hakkama... Oi jah.. Läheb aega. Ma kardan, et ma jäängi seda ootama...

Elu on mäng sa mängi see ära,
elu on raske teekond
mida tuleb käia ka täna
kui hetkeks peatud, ära tagasi vaata
võid pilgu vaid käidud teepeale saata (Taisi Pullisaar)