Avastades elu

Iseseisev elu on raske. Jah tõsi, see on põnev, aga raske. Eriti palgapäeval, kui avastad, et said oodatust vähem palka (pidin puuduma töö juurest, kuna olin vigane). Ja kui hakkad rehkendama laenusid, makse ja võlgasid nign avastad, et tegelikult oled üldse miinustes. Tuleb pähe vaid mõte: Mida ma söön? Õnneks selline olukord õpetab päris palju. Juba kokku hoidmis koha pealt. Enam ei saa osta seda mida silm ihkas. Eks ikka vahel mõistus jookseb kokku ja ostan seda, mida tahan, hiljem osatn lihtsalt vähem õunu:d Miks muidu ma seal töö juures raban, kui endale ei saa mitte miskit lubada? Igatahes olen õppinud söögitegemist. Nimelt ma saaksin töö juurest tellida omale lõuna (kas puder, supp või praad), aga olen otsustanud, et säästan ka sellega raha ja teen ise süüa. Põnev on. Ainuke jama selles, et mul ühe rauaga pliit ja läheb aega enne kui söök balmis saab. Ja ei saa katsetada paljusid asju. Aga pole hullu. Vähemalt põhi asjad on selged. Ja kui rikkaks saan, küll siis läheb ka katsetamiseks:d

Mis muidu on toimunud? Teate nalja.. mul on see nädal NII masendav olnud. Mingi a la neli õhtut järjest nutnud. Ja ma ei saagi enam aru miks. Nii masendav lihtsalt olla pidevalt. Ja neljapäeval hakkasin veel kodus ja võõrsili vaatama youtubist ja uurisin nende kodulehte. Jeerum, kui tahate nutta.. otside Home and away sad moment või deaths või car accidents ja su silmad ei jää kuivaks! Ja ma tean nüüd kes on Sally Milco:d Igatahes nende päevade jooksul jõudis mulle väga palju kohale. Tänu sellele nutmise maratonile ja Taagole (Astrid oli kolm päeva pahtelduses ja ma sain omale paariliseks Taago - tore töökaaslane!) jõudis mulle nii mõnigi asi kohale. Eriti see, et tegelikult mul ei ole enam sõpru, on vaid tuttavad. Need, kes olid sõbrad, on muutunud lihtsalt tuttavataeks. Kes selles süüdi on? Muidugi mina! Ja minu bestikas Riina... muutunud lihsatlt sõbraks. Anna andeks Riina, aga nagu sa ise ka näed, siis me ei ole enam need bestikad, kes me olime. Me oleme lihstalt head sõbrad. Nii kurb kui see ka ei ole. Me ei tea enam teineteise elust pmt midagi. Ma suhtlen kõigiga pealiskaudselt. Ma ei julge enam ennast mitte kellelegi avada. Olen tõesti kinniseks muutunud. Ei tea, mil see veel juhtub, kui ma jlle end avada suudan. Aga mitte nii pea. Ja kõigele lisaks raiskan ma lihtsalt oma elu. Olen varsti 20 ja masetsen ainult. Jeerum! Peaks hakkama elama.