Ja Pisike on sündinud!

Ei suuda ikka veel uskuda, et selline pisike armas beebsuke minu kõhus oli, et ta sinna üldse ära mahtus!

Rahely, sündis 29. oktoobril kell 00.40.

Kes viitsib, siis siin "lühike" sünnituslugu ka.

Kõik sai alguse pühapäeva öösel 28. oktoobril.

 Vaikselt olin juba lootust kaotamas, et mul üldse oktoobribeebi tuleb. Laupäeval siis sai meeletult ringi möllatud, kõnnitud, pokaalike joodud… Lõpuks kui koju jõudsime ja kusagil 11 paiku magama sain olin väss nagu laip. Pool 1 ärkasin siis imelike valude peale üles. Käisid nii 10-15 min vahedega. Ja nõnda hommikuni välja. Hommikul tuli siis Kork isegi ära. Aga mingi hetk valud jäid nagu vaiksemaks – libakad-mu esimene mõte. Õnneks saabusid need valud tagasi küllaltki ruttu. Lõpuks kui poes käisin ja süüa tegin siis oli vahepeal tunne et vahed juba a la 4 mintsa. Aga ebaregulaarselt, siis jälle 8. Okei.. Veel ei lähe kusagile..

Otsustasime, et käime vanemate juures saunas ka ära (mees mul  käis, ma ei hakkanud valudega ronima). Käisid siis mees ja mu ema (tema tuli minuga sünnitusele kaasa) saunas ära ja otsustasime, et võtame ema kohe kaasa.Valud juba vaikselt valusamad 3-6 min vahedega. Kui mind sisse jäetakse, siis on kohe ta ka olemas ja kui ei jäeta, no saab hiljem uuesti tulla.

Kella 19 aegu olin siis seal KTG all… Arst vaatab otsa sellise näoga, et te küll sünnitama ei hakka. Ütleb et tegevust toimub, tita tunneb ennast väga hästi. Ühe küljepealt masin õieti ei näidanudki midagi. Küsis küsimusi, naeratasin viisakalt. Mille peale kohe öeldi järelikult ei ole veel sünnitaja kui naerda saab. Daaa..ma olin lihtsalt viisakas.

Igatahes kontrolliti siis avatust  – kõva 4 sõrme julgesti. Vopa, ei lähe ikkagi koju. Anti palat ja hakkasin siis sättima ennast (19.40). Olin haiglas ainuke sünnitaja tol hetkel. Päris tore oli. Igatahes alguses väga julm ei olnudki valutasin natukene, ajasin emaga juttu, valutasin jälle.  Lõpuks valud juba tihedad, ei saa aru kus algab kus lõppeb. Valu juba päris valu. Dušš ei aidanud, naerugaas ei aidanud. Ema masseeris mu selga, sellest oli küll palju abi. Lõpuks oli lausa silmadest valu väljas… Otsustasin süsti tellida. No tõesti see valu oli meeletu.

Vahepeal kadusid muidugi Pisikese südamelöögid ka veel ekraanilt – õnneks mu ema seda mulle ei maininud, paanika oleks misssugune olnud. Tuli siis ämmakas oma dopleriga kuulama, tõsine nägu peas, ei saa midagi aru. Küsin mis toimub, ei vastata mulle midagi.. Paanika!! Õnneks tuli välja et uued andurid ei tööta nii hästi kui vanad!!

Lõpuks  kutsuti siis arst mind vaatama, millist süsti teha saab. Arsti üllatus suur – juba  8 sõrme (kusagil 22.00 aegu). Emakakaela süsti ei saa, tehti seljasüst. Hakkas seletama mulle selle süsti põhimõtet. Vastasin vaid jajah, mida iganes, peaasi et valu väheneks :D Tegid siis veed  lahti – need ka verised. No tere talv! Aga avatust nii palju ja beebsu tunneb hästi siis keisri peale ei mõeldud. Küll siis jamati mul selle kanüüliga ja mida iganes veel… Lõpuks siis kusagil 23.15 paiku vaadati uuesti –täisavatust. Asendi vahetus. Mis osutus veaks minu puhul. Seljasüst ju teeb jalad tundetuks. Arvasin et oli juba tuimus kadunud aga eksisin. Sain ilusti käpuli ära kui tunnen järsku, et üks jalg ei kanna. Ei jõua miskit hõigatagi, ei jõua miskit kohalegi , kui olin juba selili maas – ma kukkusin sealt voodist maha!  Vaatan kätt, see verine, olin kanüüli endalt mõnuga välja ka tõmmanud. Õnneks kukkusin selili mitte kõhuli! Lisaks kõikidele avariidele raseduse jooksul sai beebsut veel nõnda ka traumeeritud.

Aidati siis tagasi voodisse. Olin veidi aja seal voodis käpuli, siis taas selili, käpuli ei sobinud. Aga selles suhtes süst aitas, et ma väga enam neid valusid ei tundud.

Tulid pressid. Suht segdusse ajas sealne kord. Ükskord öeldi, et nüüd pressi ja siis pahandati ära selle pressiga pressi. Poole pressi ja valude pealt a la küsi kas nüüd võin pressida. Õnneks võrreldes valudega pressid olid kergemad. Igatahes 00.40 tundsin kuidas keegi välja vulpsas. Oli veidi halvas asendis – käsi oli kuidagi halvasti koos peaga. Seega tehti mulle ka enne väike lõige.

Pisike sündis ja pandi kohe mulle rinna peale-vot see tunne on kõike seda valu väärt!.

Küll tal on ikka vinge kopsumahuga!

Nüüd meie Pisike Rahely nohiseb vaikselt teises toas. Päeval magab väga vähe-valgus ehk häirib?! Öösel muidu tubli magaja. Eile saime gaasivalud ka kätte. Röökis nii kuis jaksas kusagil südaööni.  Aga küll me hakkama saame

Armsake on ta niiehk naa! 

Lihtsalt väike periood kus pisarad ruttu silmi tulevad :)