112

Esmaspäeval sain ma omale ikka sellise hingetrauma... võiks öelda, et rasedus on mu viimasegi mõistuse ära võtnud!

Hommik kõik kena-ilus, päeval sünnipäevale minek, tuju rõõmus. Seda seni kuni iluunest kell 9 ärgati (hommikused äratused meil 5.45). Laps ära vahetatud.röögib nagu hulluke.Mõtlen, et ei saa nohu pärast hingata-üritan tatti ära tõmmata. Nohu õieti polegi.Tegin hoopis ninale haiget, hakkas verd tulema. Kisa veel suurem. Lõpuks veri jäi järgi, aga nutt ei lõppenud. Rallu sai ainult süles olla, ühes asendis.Asendit muutisn, siis kukkus kisama nagu keegi murraks ta konte. Maha pannes või voodisse pikali pannes samamoodi. Kiskus krampi ja liikuda ei suutnud. Nutsin juba koos temaga. Paanika meeletu, mis kestis 2 tundi

Helistasin kiirabisse öeldi, et minge perearsti juurde. Enam sina helistada ei taha! kui oleks miskit tõsist viga olnud!?

Helistasin mehele, kutsusin  koju, et emosse minna.
Hakkasin riideid panema ja mähkusid vahetama, kui märkasin, et pepu jumalast punane. Mees juba töölt koju kh tulnud. Pisikese pepu oli nii ära haudunud äkki, et lausa katki.Lausa uskumatu kui äkki. Hommikul ärgates oli kõik korras. A kasutasin teisi mähmeid ja ju kaka oli happeline.Ja see on ju nii uskumatult valus!

Tagantjärgi mõeldes, küll ma olen loll. Hormoonid ka nii möllasid, et töinasin koos Rahelyga ja ei osanud peput vaadatagi. Kartsin juba, et mingid liikumishäired...oi see oli jube!

Kaks päeva siis jooksis ringi palja peega ja mina lapiga järgi. Muidugi lasti mind ka paar korda täis!