Elu on tegelikult ilus....

Kunagi kusagil 12 aastat tagasi elasin ma külas nimega Uhti. Meie maja numbriks oli 80-5, isegi telefoini nr tuli mul ükspäev meelde: 412-375. Mul ei ole vaja olnud seda numbrit juba mingi kümme aastat, aga ikkagi on see mul selge nagu seebivesi. Mõned asjad on, mis vist mitte kunagi ei unune... see tuba, kus me kolmekesi olime, aiamaa, kelder, kitsas köök, laut, sõbrad... See on igavesti minu mälestustes. Seal ma veetsin poole oma lapsepõlvest. Ilus aeg, on mida meenutada!


Igatahes kusagil 13 aastat tagasi me mängisime Talisega põhiliselt kodu. Mellu oli meist juba niipalju vanem, et väga ei tikkunud enam meiega nii mängima. Nu siis oli see aeg vist kus ma Melluga väga hästi läbi ei saanud nagu ikka väikesed õed mingi aeg. Meil tekkis oma seltskond. Igatahes tagasi kodu mängimise juurde... Olime omas väikeses toas Talisega ja lihtsalt lasime fantaasial lennata. Mida kõike me ka välja ei mõelnud. Tegime oma rõdu, kus me nö riideid kuivatasime, nari oli toaks.. Nii me siis mängisime.. kodu! Mõnus, ilus aeg... tahaks lausa tagasi neid aegu... Nüüd ma enam ei mängi kodu. Nüüd ma vaikselt loon juba oma kodu. Mul on mees ja laps(kiisu, Tipsu), elame omaette korteris.. käime mõlemad tööl... Vaikselt toimibki juba meie oma kodu... mängimise aeg on otsa saanud. Ma olen suureks saanud.

Igatahes Talisega on meil julmalt nalja saanud... küll me oleme kodus salaja juustusid söönud nii et vähe pole, päkapiku maiustusi kapist üles otsinud ja ära söönud, jõulukuuse maha lükanud... irw, Talis on mulle nariga selga lennanud! ei, nalja on saanud.. Ja ka tema on juba suureks saanud. jessas, kuidas ma tunnen uhkust selle üle, et mul selline vend on. Ta on lausa SUUREPÄRANE. No tegelikult ka.. laulab, tantsib ja lööb trummi. Ja muidugi on mul imeline õde.. aga temast juba järgmine kord..

Tegelikult tahtsingi vaid öelda, et aeg lendab tõesti kiiresti... Alles mängisin kodu ja nüüd vaikselt loon kodu. Aga elu on ilus. Tuleb nautida seda, mis sul on. Mul on head õpetajad, kes süstivad positiivsust..kasvõi sõimates ja minuga pahandades. Jah nad teevad vahel oma sõnadega haiget, aga see on vajalik. Muidu ma mõtlema ei hakka, muidu ma ennast ei muuda. Aitäh Teile :)

Väsinud

Mul on miskti viga. Nagu tõsiselt. Ja ma ei mõtle oma sisemaailma, vaid hoopiski tervist. Ma olen väsinud. Koguaeg! Ma ei jõua nagu mitte midagi teha. mitte midagi mõelda. Uni tuleb lihtsalt peale. Eile ma jäin suurde tuppa teleka ette tukkuma. Kui tuli aeg magama minna, siis ma lihtsalt ei suutnud tõusta. Ma ei suutnud silmi lahti teha. Mul lihtsalt ei olndu jõudu. Kümme minutit kogusin jõudu, et lõpuks jalad kuidagi alla saada. Ja selline väsimus on tüüpiline. Tulen töölt koju, teen oma tegemised ja a la kella seitsme aegu hakkan telekat vaatama. Üllaülla... Viis minutit ja ma juba magan! Nagu sügavalt. Ja siis veel see allergia. See ei lähegi kunagi vist ära. Msendav! Tahan ju terveks saada. Tahaks elada, mitte ainult magada! Aitab ehk juba sellest unest :/... Uni on, peaks vist tuttu minema. Ja kell on alles seitse

Mida????

See nädal tuli üks mu töökaaslastest (skorpion!) üle pika aja tagasi töööle. Ta oli kuskil viiz nädalat nö puhkusel. Niii... puhkepausi ajal olime siis oma ruumis, kus tavaliselt oleme ja ajasime niisama mula. Järsku tli mulle meelde, et ma pidin allergoloogile helistama.Nii ma siis lahkusingi nende juurest, telefon näpus. Hiljem, kui tööle asusin, siis sõbranna rääkis, mida skorpion minu kohta ütles.. Nimelt ta ytles, et ta ei tundnud mind ära. Ma olevat NII kohutavalt paksuks läinud. Ta on varemgi mulle selliseid märkuseid teinud. Vahepeal arvas ta, et ma üldse rase!! No kurja, täna see viskas juba tõesti kopsu üle maksa. Mis krt see teiste asi on kui paks ma olen. Hakkasin seal samas töö juures nutma... Nagu ma ei teaks, et ma juurde olen võtnud. Jätke mu hing rahule.
Elu vahel lihstalt vigurdas palju ja tekitas tohutut stressi. A nüüd vaikselt muutub juba paremaks.. Ja kll ma ka jlle kunagi ilusaks saan :)

MINU oma (A)

ma sain lõpuks omale lapse! Kõige armsama karvakera üldse... Nüüd ainult hea nimi vaja välja mõelda, sest ükski ei sobi talle.

Fake

Täna on mu sünnipäev. Istun, õigemini laman siin Mellu voodis, läpakas süles. Tegelikult oli mul plaanis teistsugune sissekanne. Aga tänase päeva jooksul olen vajunud masendusse. Silmad on koguaeg märjad. Ma olen väga tänulik siiski, et Riina ja Evelin mul külas käisid. Te olete tegelikult ülimalt kallid! Aga midagi on ikkagi puudu. Tegelikult ma vihkan orkutit. Täna sain sellest aru. Kõik, mis seal on, on totaalselt fake. Liiga lihtsaks kõik tehtud ja kunagfi ei tea, kas inimesed tegelikult k seda mõtlevad. Näiteks kui sul on sünnipäev, siis üle saja inimese kirjutab sulle kaks sõna sinna: "Palju õnne!" Kuna sa tead kes seda ka tegeliklt mõtleb? Ma olen nii mõneski inimeses tegelikult pettunud. Need inimesed, kes tõesti tegelikult hoolivad kas helistavad või saadavad sms-i. Nad kan ju saaksid seda orkutis teha, aga nad ei tee seda. Kui saadetaksegi sms kahe sõnaga "Palju Õnne!", siis see tegelikult teeb südame tõesti soojaks. Totaalne vahe on sees. Need paar smsi tänase päeva jooksul tähendavad mulle sada korda rohkem kui see närune "palju õnne" seal orkutis. Parem üldse mitte midagi öelda!


Tegelikult ma tahtsin kirjutada Pilvebaleriinidest... aga ei ole enam mingit tuju ja ei näe mõtet. Mellu teab, mida ma Pilvebaleriinidest kirjutada oleksin tahtnud :) Ja muu on tegelikult ükskõik. Aitäh ilusa sünnipäeva kingituse eest!

PuHkUs

Teate mis?? Mul on PUHKUS. Lõpuks ometi, kui kaua ma seda oodanud olen. Ei, ärge saage valesti aru - ma armastan oma tööd ülekõige ja kõike sellega seonduvat aga... ah mis ma ikka pläman. Töö on raske! Ma ei armasta seda üldse. Ja ma tõsiselt ootasin seda puhkust. See rutiin, mis seal on - see ikka tapab. Ma ei ole varem nii kaua ühe töö peal olnud ja veel sellise koha peal. Soovitan kõigil soojalt - minge tööle sinna, mida te ise armastate, mitte ärge valige palgsuma järgi, mida teha. See ei vii mitte kusagile. Aga ühte võin ma öelda. Paari päeva jooksul ma siiski igatsen miskit. Ma igatsen õrnalt juba seda hommikust ärkamist. Ja tegelikult ma igatsen inimesi. Te ei kujuta ettegi kui omaks ma viimistlejad võtnud olen. Ja ka nemad mind. Lahe tegelikult. Nii hea tunda, et kuulud kuskile. Ja eriti naljakas selle juures on see, et ma olen jälle pesamuna (A). Reedel, kui puhkusele läksime, tähistasime minu sünnat. Nad kinkisid mulle kollased lilled (ilusad). Astrid kutsus neid tibukollaseks. Ja mainis, et kohe näha, et oled meie tibu. See oli Nii soe. Aga üleüldiselt see reede oli hullumaja. Päeva lõpuks ma oleks tööjuures lausa nutma puhkenud. Siuke tamp oli meil kael taga, et lausa jube. Hommikul kella neljast õhtu kella neljani tööl ja pärast seda veel töökaaslastega grillile puhkuse algust tähistama. Aga mõnus oli. Ja ma olin igati puhkuse algusega rahul... Eks näis kuis edasi läheb.

Äike

Ma lihtsalt ARMASTAN äikest. Minu arust midagi ilusamat võimsamat ja hirmuäratavamat asja pole olemas. Kui oleks võimalus, siis ma lihtsalt seisakski selle tormi keskel - suure paduka ja äikese keskel. See annab sellise mõnusa laengu!
Eile kuulsin see aasta esimest korda äikest. Päris hea oli, aga siiski olen kuulnud võimsamaid. Nüüd ma ootan edasi, mil ma saan siukese tormi, mida niipea ei unustaks. Eile käisin ühel sünnipäeval, mida peeti väljas varikatuse all. Padukas oli mega võimas ja äike oli hea, aga siiski paduka kätte seekord ei läinud. Imelik oleks olnud teiste nähes seal niimoodi seista. Mängisin viisakat ja korralikku (a). Igatahes samal ajal kui äike oli.. kuulasin ma ühe kõrvaga äikest ja teisega kõrvaga juttu, mida lauas räägiti. Leiti ka aeg mil rääkida jäätisest ja alkoholist:d Ma küll nautisin lihtsalt seda ilma.
Võiamlik, et äike on mulle nii südamelähedaseks saanud, kuna see meenutab natukene mu praegust elu. On selline tavalise sabin...vihma sajab... korra lööb välku.. ja natukese aja pärast müristab. Nagu elugi. Aga pärast igat tormi läheb õhk jllegi mõnusamaks ja mõne aja pärast tuleb juba päikegi välja. Ja tegelikult nii ta ongi. Ma juba ootsan seda päikest... kuni järgmise tormini....