Pildiseeria

Esmaspäeval siis käis õde külas, tegi pildiseeria - siis oli 35 nädalat ja 3 päeva. Kõht kosub hoolega ja Pisike möllab veel suurema hoolega. Kuna pildid on tehtud ja nüüd juba 36+ siis võib öelda et juba vaikselt tekib ootusärevus sisse... Alla 30 päeva jäänud esimese tähtaja järgi.. Aga samas nüüd ta võib varsti juba tulla kuna heaks arvab. Aga millegi pärast arvan et läheb üle aja. Kui üle aja läheb, siis 21 oktoober oleks ilus number... millegi pärast see mulle meeldib.. Novembrisse väga ei tahaks..

         

Pisikese lugu

Mõtlesin ja mõtlesin, et võiks kah siia panna kirja minu Pisikese lugu. Kasvõi selleks, et tulevikus oleks hea lugeda ja meelde tuletada. Miks mul muidu see blogi siin on. Saab õdegi mul lugeda :) Aga alustagem siis juba algusest…

Oleme mehega koos olnud nüüd siis üle kolme aastat. Lapse saamise peale hakkasime tegelikult mõtlema juba üsnagi varakult. Olen koguaeg olnud pere inimene ja noorelt tahtnud last saada. Isegi kunagi ammu käis meil üks mees külas, kes ennustas meie olevikku ja tulevikku. Oleviku ta pani ilusasti pihta ehk siis äkki ka tuleviku. Igatahes mina pidin rohkem keskenduma oma perekonnale kui karjäärile. Igatahes 2010 aastal siis hakkas see pull lõpuks pihta. Jätsin pillid sügise alguses ära….

Esimene pool aasta pea iga kuu tahtsin testi osta ja proovida. Kuna mul päevad ei ole nii regulaarsed siis alates 35 päevast arvasin, et oh äkki joppas… EBAÕNN… Ei jopanud pea poolteist aastat! Muutkui osta ja oota ja muretse… kas siis miskit viga. Eriti sellepärast veel, et päevad nii ebaregulaarsed olid. Käisin arstil nõu ka küsimas. Ta küll kirjutas kaks varianti rohte välja, mida sööma peaks hakkama. Üks oli see variant, mille puhul võivad mitmikud lasua sündida. Aga otsustasime mehega, et mõnda aega üritame proovida ikka ilma igasuguste tabladeta. Õnneks tänu sellele jättis mees ka kohe suitsetamise maha ja pole enam teinud üle aasta! Paadunud suitsetaja nagu ta oli...

Aga aeg läks ja ei miskit. Muidugi siis hakkasin vaatama juba erinevaid üritusi, et kuna siis tasuks jääda ja kuna siis enam mitte… Tegelikult reaalselt mõeldes ehk oleks hea olnud oodata kooli lõpuni?? Aasta ju on veel ees… Aga pole hullu. Küll ma hakkama saan. Siis pulmad, tahaks ka ju ise rõõmu tunda (Oktoober 2011 tehti ilusasti ettepanek, shampusega ja puha! ) Aga ausalt sain väga hästi oma pulmast ise rõõmu tunda. Mulle meeldisid mu pulmad. Südamlik oli kõik ja puha :)… Aga igatahes südames nagunii tahtsin salamahti ruttu ruttu rasedaks jääda, mõistus jäi südamele ikka alla…

No ja lõpuks siis veebruar 2012… Ees siis ootas kauaoodatud Rootsi reis töökaaslastega vabariigi aastapäeval! Nädal enne minekut mees vaatas mulle peale ja ütles: “Osta test, sa oled rase! Sul on rinnad suureks läinud!!” Mul endal imestus suur ja naeru kui palju, et peale vaadataes kohe juba aru saada.. paar päeva siis enne reisi ostsin, kaks tükki ikka, ega ühest siis aita. Kindel tuleb olla! Ei suutnud siis kannatada ja tegin päeval testi ära.. Nii hele triip..nagu oleks.. ja ei oleks kah… no mitte ei julenud uskuda seda.. Hommikul tegin siis uue… Mees seisis minu kõrval vaatas samuti seda pulgakest sama ootusärevalt kui mindagi. Ja kohe oligi ka teine trip kõrval ja niii nii tume kui vähegi võimalik.. oh seda õnne kui palju. "Ma ju ütlesin sulle!" Targutati mul kõrvalt :D  Aga kohale siiski ei jõudnud midagi! Aga rõõmu oi oi kui palju. Reisile siis minek, õnnis nägu peas…

Ja nüüd siis mured algavad… Reisi ajal, hommik enne minekut ja reisi lõpus valud kõhus ja määrimine. PAANIKA!! Kuhu seal laeval ikka pöörduda? Eiri väga ei möllanud palju, tantsisin ikka aga mitt eülemäära palju. Tundsin ikka reisist rõõmu, sest vahepeal enam nii väga ei määrinud. Okei… tulime siis koju, ise kolm tundi maganud ja põrutasime mehega emosse… Võeti siis meid vastu ja vaadati üle. 6 nädalat ja veidi peale. Ma nägin seda imepisikest Täpikest! Südamelööke veel ei olnud. Määrimist ei osatud arvata mis ja valude vastu Nospa. Pidin nädala pärast tagasi minema… Nädal aega küünte närimist ja muretsemist kas nüüd tekivad siis need löögid või mitte pärast valutamist ja määrimist..

Nädal hiljem 5 märts uus kohtumine… Ja südameke lõi! Oh seda õnne… Nägid seda täpikest seal ekraanil ja arst näitas sinna kohta kus Pisikese südameke lööb. vaikselt hakkas miskit kohale jõudma.. et ongi ehk õnneks läinud. Nüüd uus hirm.. Esimese kolme kuu jooksul katkemisi palju. Foorumites paljud jagasid oma kurbust. Et kui need kolm kuud üle elada, siis juba veidi kergem hingata..

Ootasin siis pea kuu aega uut aega, ikka veidi närvis kas kõik ikka korras.. Rõõm missugune kui 29 märts tuli. Aga pettumus veel suurem! Kirjutati vaid rasedakaart ja kutsuti tagasi 9 aprill, et Uh-sse minna KV-d mõõtma. Ikka ei teadndud kas kõik korras. Ootusärevaus ikka veidi püsti.  No ootasin siis edasi. Kuni jõudis kätte kuklavoldi mõõtmine. Õnneks oli kv õige suurusega ja ta nägi juba nii inimese moodi välja..lasua uskumatu. Õnnepisar tahtis nii silma tulla! Lehvitas mulle lausa seal. Vahepeal aprillis siis teatasin vanematele kah... Neile ei jõudnud vist kohalegi algul miskit õhtul mindi sünnipäevale ja nagu miskit ei oleks olnudki.. Tädi oli lihtsalt küsinud emalt, et kas ma olen rase (mul vist otsaette see kirjutatud? )... ema hiljem mõtles et huvitav..tema sai alles teada ja tädi juba näeb et ma rase.

Vahepeal kulge srasedus küllaltki stabiilselt, eks ikka väikeseid murseid... Aga 6 juuni oli mul siis see rõõmupäev. Kutsusin õe kaasa ja käisin LA-s ära. Vaadata läbi ja lõhki kas Pisikesel kõik asjad ilusasti ikka arenevad. Muidugi seal oli kuidagi nii liinitöö tunne peal. Tuimad tükid koos. Igatahes kohe alguses Pisike näitas ära ka kes ta on. Algul oli mul ükskõik kes tuleb, peaasi et terve laps. Siis mingi aeg sisimas ootasin tüdrukut. Aga arvasin, et tueb poiss, kuna ka mees ootas tüdrukut... Igatahes Pisike ongi tüdruk! Näitas ära ultrahelis ja kus siis kukkus jalgadega väntama nagu trenažööril oleks. Ei meeldinud talle, et teda uuriti. Igatahes siis pani jalad risti j aoligi kõik. Rohekm näidata ta ei lasnud. Selles suhtes oli tore et õde kaasas oli. Nägi ka milline kõhubeebi mul juba oli. Nagu päris inimene juba :D

Nüüd siis nädalaid juba 35. Arsti kontrollis hakkan nüüd käima kahe nädal tagant. Eks aeg ole jah juba päris kaugel. 28-42 nädalat on vahemik, mil on normaalne kui beebsu sünnib. Eks vaikselt hakkab närv ja hirm ka peale tulema. Aga usun et need viimased nädalad venivad niiiiiii mis jube. Peab omale päevaks tegevuse ikka otsima... Vähemalt kool hakkab järgmine nädal. Siis ehk antakse ikka juba kodutöid ka! Saan nendega möllata.

Nii palju siis mu Pisikesest. Kasvab ilusasti ja möllab igapäev nii mis kole. ootan juba päeva, mil me kohtume!

Minu Pisike!

13 nädalat ja 5 päeva vana - minu pisikene.

Eelmine nädal kui UH-s käisin, ei suutnud ma õnne naeru tagasihoida,pisaraid aga küll. Siis ta oli kõigets 12 nädalat vana, aga kätukesed ja jalakesed olemas! Lehvitas ühe käega!! Nii armas :)

Tundedki praegu möllavad sees-rõõm ja hirm üheskoos. Aga eks see ole normaalne...

Nüüd aga pean jälgima, mida teen, et pisikesel ikka hea oleks :)

Avastus!

Mul on siin blogi!! :D

Täna olin Mellu juures praktikal, sattusime blogide teemale. ütlesin, et võiks ka endale teha selle blogi värgi, aga tema tuletas mulle meelde midagi: Ülla-ülla , mul on ju blogi juba olemas! No olen ikka jummala udu.

Lugesin oma viimast blogi, aega ma enam ei mäleta, mil ma selle tegin. Kuid seal ma rääkisin Talisest. Lubasin, et järgmine kord ma räägin oma õest lähemalt... selleni ma ei jõudnudki, ennem suutsin unustada, et mul siuke asi nagu blogi üldsegi olemas on. Nüüd aga tahaksin oma viga parandada.

Kõik te teate Merlinit, minu kallis õde. Seega mul ei olegi midagi uut temast rääkida:d ta on sama "hull" nagu Taliski, isegi ehk hullem:d samas kes teeb see jõuab! Aga ega ma ka sellest ei tahtnud rääkida. Lihtsalt tahtsin kõigile teada anda, et mul on õega vedanud. Olgugi et lapsepõlves meil olid omad tülid (ta pani mind rõdule luku taha, kui väljas räme rahe oli, kiskus mind juustest, hammustas koguaeg), kuid linna kolides tõesti kõik muutus. Meil ei olnud siin sõpru ja pidime omavahel sõpradeks saama! Ja tegelikult see õnnestus :) Olgugi, et me ei ela enam ühes majas, kuid nüüd seda enam hindame koos oldud aega. Näiteks tänane päev... tõesti tuletas mulle meelde, mida tähendab õe omamine. Mitte keegi ei saa teda asendada :)

Nii et..andestan kõik tema lapsepõlve lollused, mil talle meeldis mulle haiget teha ;)

Elu on tegelikult ilus....

Kunagi kusagil 12 aastat tagasi elasin ma külas nimega Uhti. Meie maja numbriks oli 80-5, isegi telefoini nr tuli mul ükspäev meelde: 412-375. Mul ei ole vaja olnud seda numbrit juba mingi kümme aastat, aga ikkagi on see mul selge nagu seebivesi. Mõned asjad on, mis vist mitte kunagi ei unune... see tuba, kus me kolmekesi olime, aiamaa, kelder, kitsas köök, laut, sõbrad... See on igavesti minu mälestustes. Seal ma veetsin poole oma lapsepõlvest. Ilus aeg, on mida meenutada!


Igatahes kusagil 13 aastat tagasi me mängisime Talisega põhiliselt kodu. Mellu oli meist juba niipalju vanem, et väga ei tikkunud enam meiega nii mängima. Nu siis oli see aeg vist kus ma Melluga väga hästi läbi ei saanud nagu ikka väikesed õed mingi aeg. Meil tekkis oma seltskond. Igatahes tagasi kodu mängimise juurde... Olime omas väikeses toas Talisega ja lihtsalt lasime fantaasial lennata. Mida kõike me ka välja ei mõelnud. Tegime oma rõdu, kus me nö riideid kuivatasime, nari oli toaks.. Nii me siis mängisime.. kodu! Mõnus, ilus aeg... tahaks lausa tagasi neid aegu... Nüüd ma enam ei mängi kodu. Nüüd ma vaikselt loon juba oma kodu. Mul on mees ja laps(kiisu, Tipsu), elame omaette korteris.. käime mõlemad tööl... Vaikselt toimibki juba meie oma kodu... mängimise aeg on otsa saanud. Ma olen suureks saanud.

Igatahes Talisega on meil julmalt nalja saanud... küll me oleme kodus salaja juustusid söönud nii et vähe pole, päkapiku maiustusi kapist üles otsinud ja ära söönud, jõulukuuse maha lükanud... irw, Talis on mulle nariga selga lennanud! ei, nalja on saanud.. Ja ka tema on juba suureks saanud. jessas, kuidas ma tunnen uhkust selle üle, et mul selline vend on. Ta on lausa SUUREPÄRANE. No tegelikult ka.. laulab, tantsib ja lööb trummi. Ja muidugi on mul imeline õde.. aga temast juba järgmine kord..

Tegelikult tahtsingi vaid öelda, et aeg lendab tõesti kiiresti... Alles mängisin kodu ja nüüd vaikselt loon kodu. Aga elu on ilus. Tuleb nautida seda, mis sul on. Mul on head õpetajad, kes süstivad positiivsust..kasvõi sõimates ja minuga pahandades. Jah nad teevad vahel oma sõnadega haiget, aga see on vajalik. Muidu ma mõtlema ei hakka, muidu ma ennast ei muuda. Aitäh Teile :)

Väsinud

Mul on miskti viga. Nagu tõsiselt. Ja ma ei mõtle oma sisemaailma, vaid hoopiski tervist. Ma olen väsinud. Koguaeg! Ma ei jõua nagu mitte midagi teha. mitte midagi mõelda. Uni tuleb lihtsalt peale. Eile ma jäin suurde tuppa teleka ette tukkuma. Kui tuli aeg magama minna, siis ma lihtsalt ei suutnud tõusta. Ma ei suutnud silmi lahti teha. Mul lihtsalt ei olndu jõudu. Kümme minutit kogusin jõudu, et lõpuks jalad kuidagi alla saada. Ja selline väsimus on tüüpiline. Tulen töölt koju, teen oma tegemised ja a la kella seitsme aegu hakkan telekat vaatama. Üllaülla... Viis minutit ja ma juba magan! Nagu sügavalt. Ja siis veel see allergia. See ei lähegi kunagi vist ära. Msendav! Tahan ju terveks saada. Tahaks elada, mitte ainult magada! Aitab ehk juba sellest unest :/... Uni on, peaks vist tuttu minema. Ja kell on alles seitse