3 kuud

Täna on minu pisitüdo sünnipäev! Olemegi juba 3 kuud vana. Ja võib südamerahuga öelda, et naudin beebiaega. Nii põnev jälgida ta arengut. Hetkel treenib mul koguaeg kõhulihaseid. Üritab end istuli ajada-punnib ja punnib :) Täna siis haaras ikka täitsa korralikult mänguasju ja rääkis-uuris ja pahandas nendega. Nii  kihvt!Ootan aega, mil ta häälega naerma hakkab....

Minu väike haldjas Tinkerbell (nagu ta kohta öeldi-tema armsate kõrvade pärast)

Palju õnne mu kullakallike!

2013

Ja ongi käes uus aasta.. õigemini juba pool kuud on olnud uut aastat. Elu meil läheb ilusasti. Saame beebsuga hästi hakkama. Rahely on tubli tüdruk, ainult mina piinan teda. Käin mööda arste ja lasen tibule haiget teha. Ei osanud ette kujutatagi seda tunnet, mis tähendab ema olemine. Aga kui ikka oma lapsuke südantlõhestavalt nutab... seda tunnet ei oska kirjeldadagi.
Muidu ta mul super areneja - peabki olema ju kui päeval vähe magatakse. Mis siis muud teha kui ikka areneda. Hetkel ootan millal ta mul keerama hakkab. Kõhult läheb ilusasti selili ja seljalt külili, aga seljalt kõhule veel ei ole õnnestunud. Teeb koguaeg oma kõhulihaseid ka kui pikali on. Kätest kinni võtta siis ta tahab kohe istuli saada, aga mis teha, ei ole veel jõudu nii palju. Ülakeha veidi tõuseb.

 Rahely on omale sõpru ka juba leidnud. Oleme käinud juba beebide kokkutulekul. Väga tore oli koos olla ja kuulata-jagada rõõme ja muresid. Tead, et ei ole üksi.  Super seltskond oli koos. Ja ees ootab meid nüüd ühine jalutamine.
(Ma loodan, et keegi ei pahande, et selle pildi üles panin... )

Kiire kasvamine...

Täitsa ulme kui kiiresti beebsu ikka kasvab.
Sõrmeküüsi pean ma lõikama kaks korda nädalas, nüüd lisandusid veel varba omad ka. Aga nend elõikamine on paras ooper ikka. Kuna lõigata? Siis kui magab? Öösel järelikult? Päeval magab ju sügavalt ainult kandelinas. No vahel olen saanud söömise ajal lõigata...
Kui arstil käisime kolmapäeval (Rahely oli kuu ja 6 päevane), siis ta oli kaalus (sünnikaalust) juurde võtnud 600 g ja pikkust visanud 7cm (56cm). Ja ega ta tõesti on juba NII palju kasvanud. Vaatan teda lamamistoolis ja suur plika vaatab mulle vastu (võrreldes sellega mis ta sündides oli).
Samuti kaela hoiab juba super hästi. Nüüd meeldib juba kõhuli ka olla. Vahepeal pea natsa nokib, aga kangus seda maha ei lase. Pigem keerab pead ja uudistab ringi.. seda seni kuni jälle jorrajorra hakkab (suht ruttu siiski)
Söömised oleme ka stabiilsemaks saanud - sööb nii kahe tunni tagant, kui parem uni siis kolme-nelja tunni tagant. Ja kui tahab varem, siis petan lutiga. Lutt - mu kallis abimees!
Ega ta enam koguaeg ei tahagi süles olla. Meeldib lamamistoolis tsillida või vahel isegi et oma voodis uudistada...
Igatahes võib öelda, et mulle ikka see titemajandus meeldib. Saame selle jorrajorraga ka hakkama. Esimese kuu masendus (raske harjumisaeg) hakkab mööda saama ja nüüd ma juba naudin seda, et ta mul ikka süles tahab olla. Nii armas ju teine!


Täna on juba teine advent! Ja varsti ongi jõulud käes. Ulme. Aeg läheb kiiresti. Eelmine kuu ma ausalt öeldes ei tahtnud jõuludele mõeldagi. Tekkis suurem masendus, minu jaoks oleks võinud need üldse olemata olla. Ei mingit jõuluootust,-tunnet, veel vähem kingituste peale mõtlemist.... Aga nüüd see kuu hakkab juba vaikselt tekkima see tunne tänu kallile kaasale. Tema ikka tuletab meelde et varsti jõulud ja et ma elamist kaunistaks ja küsib kuna kuuse toome.. Ostis isegi jõulukalendri Rahelyle (et emme maiustada saaks). Eks nüüd vaikselt hakkan isegi ootama.
See aasta on jõulud meie juures. Esimest korda midagi teistsugust (tänu kullakalli Rahelyle -mõtlesime, et nii lihtsam, ei ol evaja perede vahet joosta). Nii minu perekond kui ka Raineri perekond tulevad meie juurde. Siin siis veedame koos jõulud -ühe suure perekonnana! Tegelikult täitsa kohe ootan juba jõule...  

Rahely 1-kuune

 Ja ongi aeg juba nii kaugel, et Rahely on saanud ühe kuuseks. Alles ma üritasin magama jääda ning tundsin imelikke valusid kõhus... Isegi sünnitus tundub hetkel minu jaoks väga naljakas ja oleks nõus juba taas sünnitama.
Juba selle tunde pärast... Tunned, kuidas keegi sult välja "vulpsab" ning ta sulle rinna peale pannakse. Nii pisikene, nii habras, nii õrnakene... ja nii tugeva häälega. Minu armas ime. Ma olen tegelikult väga õnnelik inimene, mul on vedanud! Ja räägitakse, et ta on rohkem minu moodi - nii amas ju!

 

 

Ja kuna Rahely sai ühe kuuseks, siis ta otsustas ka emmele hea tüdi olla. Nüüd juba kolmas päev läheb rahulikumalt. Võttis luti ka kasutusele ja nüüd ei pea koguaeg emme süles olema. Mul endal imelik tunne kui teda süles ei ole. Nii olen harjunud sellega, et ta koguaeg mul süles. Nii tore tegelikult et ta meie voodis magab... nii mõnus tunne ärgata hommikul ja vaadata tõtt koos oma tüdiga! Oehh..ma arvan et paras kanaema must tuleb

Naer ja nutt käsikäes....

…. Ja nii ongi mu elu hetkel nagu mu blogi väidab. Emotsioonid ikka veel möllavad. Võiksin juba korda saada.

Elu siis mu kullakalli Rahely´ga on ikka põnev küll. Ta on meil üliarmas, kui magab või kui viis-kümme mintsa üksi saab siputada ja kui õnnestub rahulikult tissi otsas olla. Muidu ta millegipärast väga rahutu beebsu. Üksi ei ole ta mitte kusagil kaua. Oma voodis ta kohe kindlasti ei maga. Päeval magab mul ainult kandelinas (mul selg juba valutab) muidu oleks vist terve päeva üleval, magama jääb üldse alles pika kussutamise peale. Öösel magab meie voodis. A enne magama jäämist on poolteist-kaks tundi julgelt nuttu, alates sellest kui pooleteise nädalaseks sai. Nüüd on tulnud kella viiene(või seitsmene-oleneb hommikust) nutt hommikul juurde. Siis nutab vähem-kusagil tunnike. Päeval nii kui üleval on-vaikus kümme minutit ja siis hakkab jorin pihta. Niii saamatu ema tunne tekib- ei oska mitte kuidagi oma last rahustada ja lohutada. Päeval õnneks jorinat vähem, jääb rutem kussutades magama. Õhtud on kõige hullemad-neid ma kardan. Eile siis taas nutsime koos beebsuga õhtul ja jätkasime hommikul seitsmest. Vahepeal olime tasa kuni vannini ja siis läks põrgu lahti. Kisa! Ei saa riideidki selga panna. Pikali pannes nutab hinge kohe kinni. Nii valus kuulata. Võtan siis sülle ja lohutan-vaikus, aga korraks. Lõpuks saime siis riided selga aga röökimine jätkus veerand tundi kuni rahunes ja sülle magama jäi, sain ta vaikselt kandelinasse libistada. Nüüd ta mul nohiseb siin süles. Armas on! Naeratus tuleb endal peale, Kuid täna on nuttu siiski rohkem.  Öeldakse pidevalt et las ta nutab teises toas või mis sa kannad teda süles, küll ta vait jab. Või mine pane vankrisse-värske õhu käes magab. Looda sa! Üksi ta kisab kohe end nii hingetuks et mul pole südant teda nii karjuma jätta. Vankriga ei julge üldse jalutama minna. Teeb silmad lahti ja kohe kisa lahti-on ju üksi vankris. Rahuneb alles toas kui olen ta riidest lahti saanud ja korralikult sülle võtnud.
Tõesti- saamatuse tunne on. Mitte ei saa aru mis beebsul pahasti on. Süüa peaks korralikult saama-piima jagub mõnuga, kaalu ka juurde võtnud. Päeval ja õhtul muidygi rahmib vahel tissi otsas ka ja nutab. Eks gaasid ka tal, aga kas tal hakkasd need juba pea nädalaselt siis??? Ja kas need siis tõesti terve päeva möllavad??  Annname rohtu ja  võimleme. Õnneks öösel tema magab. Ma mitte nii palju. Sipleb ja nutab läbi une… Oeeehhhh.. küll ilusamad ajad ka tulevad. Tuleb ära kannatada. See aeg läheb ruttu.

Muidu kui ta rahulikult mul süles magab või siis rahulikult piima imeb, siis on ta maailma parim laps ja kogu mu kurbus kaob. Tema peale ma vihane pole, nii kahju Pisikesest, sest emme on saamatu ja ei mõista mis lapsel viga võiks olla….

Oeh, oli vaja end tühjaks rääkida-selleks ju blogi ongi :)

Ja Pisike on sündinud!

Ei suuda ikka veel uskuda, et selline pisike armas beebsuke minu kõhus oli, et ta sinna üldse ära mahtus!

Rahely, sündis 29. oktoobril kell 00.40.

Kes viitsib, siis siin "lühike" sünnituslugu ka.

Kõik sai alguse pühapäeva öösel 28. oktoobril.

 Vaikselt olin juba lootust kaotamas, et mul üldse oktoobribeebi tuleb. Laupäeval siis sai meeletult ringi möllatud, kõnnitud, pokaalike joodud… Lõpuks kui koju jõudsime ja kusagil 11 paiku magama sain olin väss nagu laip. Pool 1 ärkasin siis imelike valude peale üles. Käisid nii 10-15 min vahedega. Ja nõnda hommikuni välja. Hommikul tuli siis Kork isegi ära. Aga mingi hetk valud jäid nagu vaiksemaks – libakad-mu esimene mõte. Õnneks saabusid need valud tagasi küllaltki ruttu. Lõpuks kui poes käisin ja süüa tegin siis oli vahepeal tunne et vahed juba a la 4 mintsa. Aga ebaregulaarselt, siis jälle 8. Okei.. Veel ei lähe kusagile..

Otsustasime, et käime vanemate juures saunas ka ära (mees mul  käis, ma ei hakkanud valudega ronima). Käisid siis mees ja mu ema (tema tuli minuga sünnitusele kaasa) saunas ära ja otsustasime, et võtame ema kohe kaasa.Valud juba vaikselt valusamad 3-6 min vahedega. Kui mind sisse jäetakse, siis on kohe ta ka olemas ja kui ei jäeta, no saab hiljem uuesti tulla.

Kella 19 aegu olin siis seal KTG all… Arst vaatab otsa sellise näoga, et te küll sünnitama ei hakka. Ütleb et tegevust toimub, tita tunneb ennast väga hästi. Ühe küljepealt masin õieti ei näidanudki midagi. Küsis küsimusi, naeratasin viisakalt. Mille peale kohe öeldi järelikult ei ole veel sünnitaja kui naerda saab. Daaa..ma olin lihtsalt viisakas.

Igatahes kontrolliti siis avatust  – kõva 4 sõrme julgesti. Vopa, ei lähe ikkagi koju. Anti palat ja hakkasin siis sättima ennast (19.40). Olin haiglas ainuke sünnitaja tol hetkel. Päris tore oli. Igatahes alguses väga julm ei olnudki valutasin natukene, ajasin emaga juttu, valutasin jälle.  Lõpuks valud juba tihedad, ei saa aru kus algab kus lõppeb. Valu juba päris valu. Dušš ei aidanud, naerugaas ei aidanud. Ema masseeris mu selga, sellest oli küll palju abi. Lõpuks oli lausa silmadest valu väljas… Otsustasin süsti tellida. No tõesti see valu oli meeletu.

Vahepeal kadusid muidugi Pisikese südamelöögid ka veel ekraanilt – õnneks mu ema seda mulle ei maininud, paanika oleks misssugune olnud. Tuli siis ämmakas oma dopleriga kuulama, tõsine nägu peas, ei saa midagi aru. Küsin mis toimub, ei vastata mulle midagi.. Paanika!! Õnneks tuli välja et uued andurid ei tööta nii hästi kui vanad!!

Lõpuks  kutsuti siis arst mind vaatama, millist süsti teha saab. Arsti üllatus suur – juba  8 sõrme (kusagil 22.00 aegu). Emakakaela süsti ei saa, tehti seljasüst. Hakkas seletama mulle selle süsti põhimõtet. Vastasin vaid jajah, mida iganes, peaasi et valu väheneks :D Tegid siis veed  lahti – need ka verised. No tere talv! Aga avatust nii palju ja beebsu tunneb hästi siis keisri peale ei mõeldud. Küll siis jamati mul selle kanüüliga ja mida iganes veel… Lõpuks siis kusagil 23.15 paiku vaadati uuesti –täisavatust. Asendi vahetus. Mis osutus veaks minu puhul. Seljasüst ju teeb jalad tundetuks. Arvasin et oli juba tuimus kadunud aga eksisin. Sain ilusti käpuli ära kui tunnen järsku, et üks jalg ei kanna. Ei jõua miskit hõigatagi, ei jõua miskit kohalegi , kui olin juba selili maas – ma kukkusin sealt voodist maha!  Vaatan kätt, see verine, olin kanüüli endalt mõnuga välja ka tõmmanud. Õnneks kukkusin selili mitte kõhuli! Lisaks kõikidele avariidele raseduse jooksul sai beebsut veel nõnda ka traumeeritud.

Aidati siis tagasi voodisse. Olin veidi aja seal voodis käpuli, siis taas selili, käpuli ei sobinud. Aga selles suhtes süst aitas, et ma väga enam neid valusid ei tundud.

Tulid pressid. Suht segdusse ajas sealne kord. Ükskord öeldi, et nüüd pressi ja siis pahandati ära selle pressiga pressi. Poole pressi ja valude pealt a la küsi kas nüüd võin pressida. Õnneks võrreldes valudega pressid olid kergemad. Igatahes 00.40 tundsin kuidas keegi välja vulpsas. Oli veidi halvas asendis – käsi oli kuidagi halvasti koos peaga. Seega tehti mulle ka enne väike lõige.

Pisike sündis ja pandi kohe mulle rinna peale-vot see tunne on kõike seda valu väärt!.

Küll tal on ikka vinge kopsumahuga!

Nüüd meie Pisike Rahely nohiseb vaikselt teises toas. Päeval magab väga vähe-valgus ehk häirib?! Öösel muidu tubli magaja. Eile saime gaasivalud ka kätte. Röökis nii kuis jaksas kusagil südaööni.  Aga küll me hakkama saame

Armsake on ta niiehk naa! 

Lihtsalt väike periood kus pisarad ruttu silmi tulevad :)

Pildiseeria

Esmaspäeval siis käis õde külas, tegi pildiseeria - siis oli 35 nädalat ja 3 päeva. Kõht kosub hoolega ja Pisike möllab veel suurema hoolega. Kuna pildid on tehtud ja nüüd juba 36+ siis võib öelda et juba vaikselt tekib ootusärevus sisse... Alla 30 päeva jäänud esimese tähtaja järgi.. Aga samas nüüd ta võib varsti juba tulla kuna heaks arvab. Aga millegi pärast arvan et läheb üle aja. Kui üle aja läheb, siis 21 oktoober oleks ilus number... millegi pärast see mulle meeldib.. Novembrisse väga ei tahaks..