PuHkUs

Teate mis?? Mul on PUHKUS. Lõpuks ometi, kui kaua ma seda oodanud olen. Ei, ärge saage valesti aru - ma armastan oma tööd ülekõige ja kõike sellega seonduvat aga... ah mis ma ikka pläman. Töö on raske! Ma ei armasta seda üldse. Ja ma tõsiselt ootasin seda puhkust. See rutiin, mis seal on - see ikka tapab. Ma ei ole varem nii kaua ühe töö peal olnud ja veel sellise koha peal. Soovitan kõigil soojalt - minge tööle sinna, mida te ise armastate, mitte ärge valige palgsuma järgi, mida teha. See ei vii mitte kusagile. Aga ühte võin ma öelda. Paari päeva jooksul ma siiski igatsen miskit. Ma igatsen õrnalt juba seda hommikust ärkamist. Ja tegelikult ma igatsen inimesi. Te ei kujuta ettegi kui omaks ma viimistlejad võtnud olen. Ja ka nemad mind. Lahe tegelikult. Nii hea tunda, et kuulud kuskile. Ja eriti naljakas selle juures on see, et ma olen jälle pesamuna (A). Reedel, kui puhkusele läksime, tähistasime minu sünnat. Nad kinkisid mulle kollased lilled (ilusad). Astrid kutsus neid tibukollaseks. Ja mainis, et kohe näha, et oled meie tibu. See oli Nii soe. Aga üleüldiselt see reede oli hullumaja. Päeva lõpuks ma oleks tööjuures lausa nutma puhkenud. Siuke tamp oli meil kael taga, et lausa jube. Hommikul kella neljast õhtu kella neljani tööl ja pärast seda veel töökaaslastega grillile puhkuse algust tähistama. Aga mõnus oli. Ja ma olin igati puhkuse algusega rahul... Eks näis kuis edasi läheb.

Äike

Ma lihtsalt ARMASTAN äikest. Minu arust midagi ilusamat võimsamat ja hirmuäratavamat asja pole olemas. Kui oleks võimalus, siis ma lihtsalt seisakski selle tormi keskel - suure paduka ja äikese keskel. See annab sellise mõnusa laengu!
Eile kuulsin see aasta esimest korda äikest. Päris hea oli, aga siiski olen kuulnud võimsamaid. Nüüd ma ootan edasi, mil ma saan siukese tormi, mida niipea ei unustaks. Eile käisin ühel sünnipäeval, mida peeti väljas varikatuse all. Padukas oli mega võimas ja äike oli hea, aga siiski paduka kätte seekord ei läinud. Imelik oleks olnud teiste nähes seal niimoodi seista. Mängisin viisakat ja korralikku (a). Igatahes samal ajal kui äike oli.. kuulasin ma ühe kõrvaga äikest ja teisega kõrvaga juttu, mida lauas räägiti. Leiti ka aeg mil rääkida jäätisest ja alkoholist:d Ma küll nautisin lihtsalt seda ilma.
Võiamlik, et äike on mulle nii südamelähedaseks saanud, kuna see meenutab natukene mu praegust elu. On selline tavalise sabin...vihma sajab... korra lööb välku.. ja natukese aja pärast müristab. Nagu elugi. Aga pärast igat tormi läheb õhk jllegi mõnusamaks ja mõne aja pärast tuleb juba päikegi välja. Ja tegelikult nii ta ongi. Ma juba ootsan seda päikest... kuni järgmise tormini....

Kalale!!

Tglt on juba selle mõne nädala jooksul Niii palju juhtunud, et ma ei oska miskit kirjutadagi. Muidugi mu venna lõpetamine oli kõikse tähtsam sündmus. Ta on juba niii suureks saanud. Maru lahe naq.
Teine sündmus, mis mulle vist veel pikaks ajaks meelde jääb on töö jaanipäeva pidu (läbu). Naq tegelikult on mul mega lahedad töökaaslased - väljaspool tööaega või siis kui neil tööl hea tuju on. Naerda sai, nutta sai, juua sai, süüa sai, matkal käisime, tantsida saime (Poisikõsõ on naq mega lahe), vihma saime, mängida saime - ühesõnaga saime kõike. Isegi intriige ja peaaegu kaklust (põnev - suht kõik see intriigid, kaklus, naer, nutt - kõik keerles tglt minu ümber:s). Siiski mai kahtese mitte midagi. Ja pidu oli Kõva. Mis siis, et ma terve õhtu lõdisesin ja magasin kämpingus, kus oli MEGA külm (magasin magamiskotis, mul oli veel tekk peal, kaks lina ja käterätt).
Okei.. aitab peost. Üksikasjadesse igaksjuhuks ma laskuma ei hakka. Kes teab, mida minust veel mõtlema hakatakse.
Räägin parem kalal käigust. Esmaspäeval läksime siis mina, Riina, Taisi ja ISSI kalale emajõe äärde- Olgugi, et me kala ei saanud, oli see päev siiski minu jaoks eriline. Ma käisin kalal.. koos oma issiga:) Ta on tegelikult mul hästi armas. Nädalas korra ikka helistab, et küsida lihtsalt kuidas mul läheb. Seest läheb kohe soojaks, kui keegi kodustest mulle helistab. Nad nii kallid.

Täiega tõsi!

Üks tuleb kirikust, teine erootikapoest - need on need vimistlejad. Ja ma olen uhkusega viimistleja (A), sest viimistlejad kõige paremad ilusamad ja osavamad. Eks vaielge vastu kui julgete:d

Pähni

Mul oli ikka üks tore nv seekord. Käisin Otepääl seikluspargis (ise miskit seal ei teind:d), Rõngu, Hinnu kanjonis, Rohtlätte turismitalus (ööbisin seal) ja kuskil kindlasti veel:d Ja pühapäeval ehk täna siis käisin veel rabamatkal, paganamaal ja Pähnis. Mine kanni kui hea seal Pähnis ikka oli. Kõik need mälestused... ma elasin täielikus nostalgias. Ainult pildid mööödunud suvedest jooksid peast. Olen seal laagris käinud kolm suve järjest. Esimesel suvel käisin lastekodu poiste ja oma nö lastega. Väga vinge oli. See oli mu esimene kogemus lastekodu poistega. Seda aega ma ei unusta. Väga vinge oli. Mängisime ainult kaarte ja lollitasime niisama:d Viimased kaks aastat on kristlasi ka olnud selles laagris. Iga aastaga on järjest mõnusam olnud. Ja eelmine aasta oli kuidagi veel eriti mõnus. Ma tegin viies miinuses mõnusalt pähe ikka (A) .. ja tähti vaadata lamades keset autoteed või siis otsida jaaniusse kusagil. Ikka eriline fiiling.
Kogu selle jutuga tahtsin ma öelda, et... seal täna istude tuli mulle nutt peale. Kõik need laagrid ja mälestused...need jäävadki mälestusteks. Sest PÄHNIT EI OLE enam. Enam ei saa seal majakeses ööbida, enam ei ole Pähni laagrit. Eelmine aasta oli VIIMANE. Jah, seal saab olla. Kuid oma telkidega seal teisel pool kus grillitakse. Nii et laagri kujul enam Pähnit ei ole. Jeerum kui imelik täna seal ikka olla oli. See on kuidagi eriti kalliks kohaks saanud.
I Love That Place!

Nuuks

Ma olen juba väsinud sellest igasugusest raha majandusest. Mõtled küll et on raha, aga järgmisel hetkel see juba totaalselt kadunud. Ja siis avastad, et eelmine üürnik oli tünga teinud ja nüüd mõelge omanikuga, kuda rahadega klappida. Apppi.. mul pole ju mida klappida!!
Keegi autot osta ei taha?

Avastades elu

Iseseisev elu on raske. Jah tõsi, see on põnev, aga raske. Eriti palgapäeval, kui avastad, et said oodatust vähem palka (pidin puuduma töö juurest, kuna olin vigane). Ja kui hakkad rehkendama laenusid, makse ja võlgasid nign avastad, et tegelikult oled üldse miinustes. Tuleb pähe vaid mõte: Mida ma söön? Õnneks selline olukord õpetab päris palju. Juba kokku hoidmis koha pealt. Enam ei saa osta seda mida silm ihkas. Eks ikka vahel mõistus jookseb kokku ja ostan seda, mida tahan, hiljem osatn lihtsalt vähem õunu:d Miks muidu ma seal töö juures raban, kui endale ei saa mitte miskit lubada? Igatahes olen õppinud söögitegemist. Nimelt ma saaksin töö juurest tellida omale lõuna (kas puder, supp või praad), aga olen otsustanud, et säästan ka sellega raha ja teen ise süüa. Põnev on. Ainuke jama selles, et mul ühe rauaga pliit ja läheb aega enne kui söök balmis saab. Ja ei saa katsetada paljusid asju. Aga pole hullu. Vähemalt põhi asjad on selged. Ja kui rikkaks saan, küll siis läheb ka katsetamiseks:d

Mis muidu on toimunud? Teate nalja.. mul on see nädal NII masendav olnud. Mingi a la neli õhtut järjest nutnud. Ja ma ei saagi enam aru miks. Nii masendav lihtsalt olla pidevalt. Ja neljapäeval hakkasin veel kodus ja võõrsili vaatama youtubist ja uurisin nende kodulehte. Jeerum, kui tahate nutta.. otside Home and away sad moment või deaths või car accidents ja su silmad ei jää kuivaks! Ja ma tean nüüd kes on Sally Milco:d Igatahes nende päevade jooksul jõudis mulle väga palju kohale. Tänu sellele nutmise maratonile ja Taagole (Astrid oli kolm päeva pahtelduses ja ma sain omale paariliseks Taago - tore töökaaslane!) jõudis mulle nii mõnigi asi kohale. Eriti see, et tegelikult mul ei ole enam sõpru, on vaid tuttavad. Need, kes olid sõbrad, on muutunud lihtsalt tuttavataeks. Kes selles süüdi on? Muidugi mina! Ja minu bestikas Riina... muutunud lihsatlt sõbraks. Anna andeks Riina, aga nagu sa ise ka näed, siis me ei ole enam need bestikad, kes me olime. Me oleme lihstalt head sõbrad. Nii kurb kui see ka ei ole. Me ei tea enam teineteise elust pmt midagi. Ma suhtlen kõigiga pealiskaudselt. Ma ei julge enam ennast mitte kellelegi avada. Olen tõesti kinniseks muutunud. Ei tea, mil see veel juhtub, kui ma jlle end avada suudan. Aga mitte nii pea. Ja kõigele lisaks raiskan ma lihtsalt oma elu. Olen varsti 20 ja masetsen ainult. Jeerum! Peaks hakkama elama.