Naer ja nutt käsikäes....

…. Ja nii ongi mu elu hetkel nagu mu blogi väidab. Emotsioonid ikka veel möllavad. Võiksin juba korda saada.

Elu siis mu kullakalli Rahely´ga on ikka põnev küll. Ta on meil üliarmas, kui magab või kui viis-kümme mintsa üksi saab siputada ja kui õnnestub rahulikult tissi otsas olla. Muidu ta millegipärast väga rahutu beebsu. Üksi ei ole ta mitte kusagil kaua. Oma voodis ta kohe kindlasti ei maga. Päeval magab mul ainult kandelinas (mul selg juba valutab) muidu oleks vist terve päeva üleval, magama jääb üldse alles pika kussutamise peale. Öösel magab meie voodis. A enne magama jäämist on poolteist-kaks tundi julgelt nuttu, alates sellest kui pooleteise nädalaseks sai. Nüüd on tulnud kella viiene(või seitsmene-oleneb hommikust) nutt hommikul juurde. Siis nutab vähem-kusagil tunnike. Päeval nii kui üleval on-vaikus kümme minutit ja siis hakkab jorin pihta. Niii saamatu ema tunne tekib- ei oska mitte kuidagi oma last rahustada ja lohutada. Päeval õnneks jorinat vähem, jääb rutem kussutades magama. Õhtud on kõige hullemad-neid ma kardan. Eile siis taas nutsime koos beebsuga õhtul ja jätkasime hommikul seitsmest. Vahepeal olime tasa kuni vannini ja siis läks põrgu lahti. Kisa! Ei saa riideidki selga panna. Pikali pannes nutab hinge kohe kinni. Nii valus kuulata. Võtan siis sülle ja lohutan-vaikus, aga korraks. Lõpuks saime siis riided selga aga röökimine jätkus veerand tundi kuni rahunes ja sülle magama jäi, sain ta vaikselt kandelinasse libistada. Nüüd ta mul nohiseb siin süles. Armas on! Naeratus tuleb endal peale, Kuid täna on nuttu siiski rohkem.  Öeldakse pidevalt et las ta nutab teises toas või mis sa kannad teda süles, küll ta vait jab. Või mine pane vankrisse-värske õhu käes magab. Looda sa! Üksi ta kisab kohe end nii hingetuks et mul pole südant teda nii karjuma jätta. Vankriga ei julge üldse jalutama minna. Teeb silmad lahti ja kohe kisa lahti-on ju üksi vankris. Rahuneb alles toas kui olen ta riidest lahti saanud ja korralikult sülle võtnud.
Tõesti- saamatuse tunne on. Mitte ei saa aru mis beebsul pahasti on. Süüa peaks korralikult saama-piima jagub mõnuga, kaalu ka juurde võtnud. Päeval ja õhtul muidygi rahmib vahel tissi otsas ka ja nutab. Eks gaasid ka tal, aga kas tal hakkasd need juba pea nädalaselt siis??? Ja kas need siis tõesti terve päeva möllavad??  Annname rohtu ja  võimleme. Õnneks öösel tema magab. Ma mitte nii palju. Sipleb ja nutab läbi une… Oeeehhhh.. küll ilusamad ajad ka tulevad. Tuleb ära kannatada. See aeg läheb ruttu.

Muidu kui ta rahulikult mul süles magab või siis rahulikult piima imeb, siis on ta maailma parim laps ja kogu mu kurbus kaob. Tema peale ma vihane pole, nii kahju Pisikesest, sest emme on saamatu ja ei mõista mis lapsel viga võiks olla….

Oeh, oli vaja end tühjaks rääkida-selleks ju blogi ongi :)

Ja Pisike on sündinud!

Ei suuda ikka veel uskuda, et selline pisike armas beebsuke minu kõhus oli, et ta sinna üldse ära mahtus!

Rahely, sündis 29. oktoobril kell 00.40.

Kes viitsib, siis siin "lühike" sünnituslugu ka.

Kõik sai alguse pühapäeva öösel 28. oktoobril.

 Vaikselt olin juba lootust kaotamas, et mul üldse oktoobribeebi tuleb. Laupäeval siis sai meeletult ringi möllatud, kõnnitud, pokaalike joodud… Lõpuks kui koju jõudsime ja kusagil 11 paiku magama sain olin väss nagu laip. Pool 1 ärkasin siis imelike valude peale üles. Käisid nii 10-15 min vahedega. Ja nõnda hommikuni välja. Hommikul tuli siis Kork isegi ära. Aga mingi hetk valud jäid nagu vaiksemaks – libakad-mu esimene mõte. Õnneks saabusid need valud tagasi küllaltki ruttu. Lõpuks kui poes käisin ja süüa tegin siis oli vahepeal tunne et vahed juba a la 4 mintsa. Aga ebaregulaarselt, siis jälle 8. Okei.. Veel ei lähe kusagile..

Otsustasime, et käime vanemate juures saunas ka ära (mees mul  käis, ma ei hakkanud valudega ronima). Käisid siis mees ja mu ema (tema tuli minuga sünnitusele kaasa) saunas ära ja otsustasime, et võtame ema kohe kaasa.Valud juba vaikselt valusamad 3-6 min vahedega. Kui mind sisse jäetakse, siis on kohe ta ka olemas ja kui ei jäeta, no saab hiljem uuesti tulla.

Kella 19 aegu olin siis seal KTG all… Arst vaatab otsa sellise näoga, et te küll sünnitama ei hakka. Ütleb et tegevust toimub, tita tunneb ennast väga hästi. Ühe küljepealt masin õieti ei näidanudki midagi. Küsis küsimusi, naeratasin viisakalt. Mille peale kohe öeldi järelikult ei ole veel sünnitaja kui naerda saab. Daaa..ma olin lihtsalt viisakas.

Igatahes kontrolliti siis avatust  – kõva 4 sõrme julgesti. Vopa, ei lähe ikkagi koju. Anti palat ja hakkasin siis sättima ennast (19.40). Olin haiglas ainuke sünnitaja tol hetkel. Päris tore oli. Igatahes alguses väga julm ei olnudki valutasin natukene, ajasin emaga juttu, valutasin jälle.  Lõpuks valud juba tihedad, ei saa aru kus algab kus lõppeb. Valu juba päris valu. Dušš ei aidanud, naerugaas ei aidanud. Ema masseeris mu selga, sellest oli küll palju abi. Lõpuks oli lausa silmadest valu väljas… Otsustasin süsti tellida. No tõesti see valu oli meeletu.

Vahepeal kadusid muidugi Pisikese südamelöögid ka veel ekraanilt – õnneks mu ema seda mulle ei maininud, paanika oleks misssugune olnud. Tuli siis ämmakas oma dopleriga kuulama, tõsine nägu peas, ei saa midagi aru. Küsin mis toimub, ei vastata mulle midagi.. Paanika!! Õnneks tuli välja et uued andurid ei tööta nii hästi kui vanad!!

Lõpuks  kutsuti siis arst mind vaatama, millist süsti teha saab. Arsti üllatus suur – juba  8 sõrme (kusagil 22.00 aegu). Emakakaela süsti ei saa, tehti seljasüst. Hakkas seletama mulle selle süsti põhimõtet. Vastasin vaid jajah, mida iganes, peaasi et valu väheneks :D Tegid siis veed  lahti – need ka verised. No tere talv! Aga avatust nii palju ja beebsu tunneb hästi siis keisri peale ei mõeldud. Küll siis jamati mul selle kanüüliga ja mida iganes veel… Lõpuks siis kusagil 23.15 paiku vaadati uuesti –täisavatust. Asendi vahetus. Mis osutus veaks minu puhul. Seljasüst ju teeb jalad tundetuks. Arvasin et oli juba tuimus kadunud aga eksisin. Sain ilusti käpuli ära kui tunnen järsku, et üks jalg ei kanna. Ei jõua miskit hõigatagi, ei jõua miskit kohalegi , kui olin juba selili maas – ma kukkusin sealt voodist maha!  Vaatan kätt, see verine, olin kanüüli endalt mõnuga välja ka tõmmanud. Õnneks kukkusin selili mitte kõhuli! Lisaks kõikidele avariidele raseduse jooksul sai beebsut veel nõnda ka traumeeritud.

Aidati siis tagasi voodisse. Olin veidi aja seal voodis käpuli, siis taas selili, käpuli ei sobinud. Aga selles suhtes süst aitas, et ma väga enam neid valusid ei tundud.

Tulid pressid. Suht segdusse ajas sealne kord. Ükskord öeldi, et nüüd pressi ja siis pahandati ära selle pressiga pressi. Poole pressi ja valude pealt a la küsi kas nüüd võin pressida. Õnneks võrreldes valudega pressid olid kergemad. Igatahes 00.40 tundsin kuidas keegi välja vulpsas. Oli veidi halvas asendis – käsi oli kuidagi halvasti koos peaga. Seega tehti mulle ka enne väike lõige.

Pisike sündis ja pandi kohe mulle rinna peale-vot see tunne on kõike seda valu väärt!.

Küll tal on ikka vinge kopsumahuga!

Nüüd meie Pisike Rahely nohiseb vaikselt teises toas. Päeval magab väga vähe-valgus ehk häirib?! Öösel muidu tubli magaja. Eile saime gaasivalud ka kätte. Röökis nii kuis jaksas kusagil südaööni.  Aga küll me hakkama saame

Armsake on ta niiehk naa! 

Lihtsalt väike periood kus pisarad ruttu silmi tulevad :)

Pildiseeria

Esmaspäeval siis käis õde külas, tegi pildiseeria - siis oli 35 nädalat ja 3 päeva. Kõht kosub hoolega ja Pisike möllab veel suurema hoolega. Kuna pildid on tehtud ja nüüd juba 36+ siis võib öelda et juba vaikselt tekib ootusärevus sisse... Alla 30 päeva jäänud esimese tähtaja järgi.. Aga samas nüüd ta võib varsti juba tulla kuna heaks arvab. Aga millegi pärast arvan et läheb üle aja. Kui üle aja läheb, siis 21 oktoober oleks ilus number... millegi pärast see mulle meeldib.. Novembrisse väga ei tahaks..

         

Pisikese lugu

Mõtlesin ja mõtlesin, et võiks kah siia panna kirja minu Pisikese lugu. Kasvõi selleks, et tulevikus oleks hea lugeda ja meelde tuletada. Miks mul muidu see blogi siin on. Saab õdegi mul lugeda :) Aga alustagem siis juba algusest…

Oleme mehega koos olnud nüüd siis üle kolme aastat. Lapse saamise peale hakkasime tegelikult mõtlema juba üsnagi varakult. Olen koguaeg olnud pere inimene ja noorelt tahtnud last saada. Isegi kunagi ammu käis meil üks mees külas, kes ennustas meie olevikku ja tulevikku. Oleviku ta pani ilusasti pihta ehk siis äkki ka tuleviku. Igatahes mina pidin rohkem keskenduma oma perekonnale kui karjäärile. Igatahes 2010 aastal siis hakkas see pull lõpuks pihta. Jätsin pillid sügise alguses ära….

Esimene pool aasta pea iga kuu tahtsin testi osta ja proovida. Kuna mul päevad ei ole nii regulaarsed siis alates 35 päevast arvasin, et oh äkki joppas… EBAÕNN… Ei jopanud pea poolteist aastat! Muutkui osta ja oota ja muretse… kas siis miskit viga. Eriti sellepärast veel, et päevad nii ebaregulaarsed olid. Käisin arstil nõu ka küsimas. Ta küll kirjutas kaks varianti rohte välja, mida sööma peaks hakkama. Üks oli see variant, mille puhul võivad mitmikud lasua sündida. Aga otsustasime mehega, et mõnda aega üritame proovida ikka ilma igasuguste tabladeta. Õnneks tänu sellele jättis mees ka kohe suitsetamise maha ja pole enam teinud üle aasta! Paadunud suitsetaja nagu ta oli...

Aga aeg läks ja ei miskit. Muidugi siis hakkasin vaatama juba erinevaid üritusi, et kuna siis tasuks jääda ja kuna siis enam mitte… Tegelikult reaalselt mõeldes ehk oleks hea olnud oodata kooli lõpuni?? Aasta ju on veel ees… Aga pole hullu. Küll ma hakkama saan. Siis pulmad, tahaks ka ju ise rõõmu tunda (Oktoober 2011 tehti ilusasti ettepanek, shampusega ja puha! ) Aga ausalt sain väga hästi oma pulmast ise rõõmu tunda. Mulle meeldisid mu pulmad. Südamlik oli kõik ja puha :)… Aga igatahes südames nagunii tahtsin salamahti ruttu ruttu rasedaks jääda, mõistus jäi südamele ikka alla…

No ja lõpuks siis veebruar 2012… Ees siis ootas kauaoodatud Rootsi reis töökaaslastega vabariigi aastapäeval! Nädal enne minekut mees vaatas mulle peale ja ütles: “Osta test, sa oled rase! Sul on rinnad suureks läinud!!” Mul endal imestus suur ja naeru kui palju, et peale vaadataes kohe juba aru saada.. paar päeva siis enne reisi ostsin, kaks tükki ikka, ega ühest siis aita. Kindel tuleb olla! Ei suutnud siis kannatada ja tegin päeval testi ära.. Nii hele triip..nagu oleks.. ja ei oleks kah… no mitte ei julenud uskuda seda.. Hommikul tegin siis uue… Mees seisis minu kõrval vaatas samuti seda pulgakest sama ootusärevalt kui mindagi. Ja kohe oligi ka teine trip kõrval ja niii nii tume kui vähegi võimalik.. oh seda õnne kui palju. "Ma ju ütlesin sulle!" Targutati mul kõrvalt :D  Aga kohale siiski ei jõudnud midagi! Aga rõõmu oi oi kui palju. Reisile siis minek, õnnis nägu peas…

Ja nüüd siis mured algavad… Reisi ajal, hommik enne minekut ja reisi lõpus valud kõhus ja määrimine. PAANIKA!! Kuhu seal laeval ikka pöörduda? Eiri väga ei möllanud palju, tantsisin ikka aga mitt eülemäära palju. Tundsin ikka reisist rõõmu, sest vahepeal enam nii väga ei määrinud. Okei… tulime siis koju, ise kolm tundi maganud ja põrutasime mehega emosse… Võeti siis meid vastu ja vaadati üle. 6 nädalat ja veidi peale. Ma nägin seda imepisikest Täpikest! Südamelööke veel ei olnud. Määrimist ei osatud arvata mis ja valude vastu Nospa. Pidin nädala pärast tagasi minema… Nädal aega küünte närimist ja muretsemist kas nüüd tekivad siis need löögid või mitte pärast valutamist ja määrimist..

Nädal hiljem 5 märts uus kohtumine… Ja südameke lõi! Oh seda õnne… Nägid seda täpikest seal ekraanil ja arst näitas sinna kohta kus Pisikese südameke lööb. vaikselt hakkas miskit kohale jõudma.. et ongi ehk õnneks läinud. Nüüd uus hirm.. Esimese kolme kuu jooksul katkemisi palju. Foorumites paljud jagasid oma kurbust. Et kui need kolm kuud üle elada, siis juba veidi kergem hingata..

Ootasin siis pea kuu aega uut aega, ikka veidi närvis kas kõik ikka korras.. Rõõm missugune kui 29 märts tuli. Aga pettumus veel suurem! Kirjutati vaid rasedakaart ja kutsuti tagasi 9 aprill, et Uh-sse minna KV-d mõõtma. Ikka ei teadndud kas kõik korras. Ootusärevaus ikka veidi püsti.  No ootasin siis edasi. Kuni jõudis kätte kuklavoldi mõõtmine. Õnneks oli kv õige suurusega ja ta nägi juba nii inimese moodi välja..lasua uskumatu. Õnnepisar tahtis nii silma tulla! Lehvitas mulle lausa seal. Vahepeal aprillis siis teatasin vanematele kah... Neile ei jõudnud vist kohalegi algul miskit õhtul mindi sünnipäevale ja nagu miskit ei oleks olnudki.. Tädi oli lihtsalt küsinud emalt, et kas ma olen rase (mul vist otsaette see kirjutatud? )... ema hiljem mõtles et huvitav..tema sai alles teada ja tädi juba näeb et ma rase.

Vahepeal kulge srasedus küllaltki stabiilselt, eks ikka väikeseid murseid... Aga 6 juuni oli mul siis see rõõmupäev. Kutsusin õe kaasa ja käisin LA-s ära. Vaadata läbi ja lõhki kas Pisikesel kõik asjad ilusasti ikka arenevad. Muidugi seal oli kuidagi nii liinitöö tunne peal. Tuimad tükid koos. Igatahes kohe alguses Pisike näitas ära ka kes ta on. Algul oli mul ükskõik kes tuleb, peaasi et terve laps. Siis mingi aeg sisimas ootasin tüdrukut. Aga arvasin, et tueb poiss, kuna ka mees ootas tüdrukut... Igatahes Pisike ongi tüdruk! Näitas ära ultrahelis ja kus siis kukkus jalgadega väntama nagu trenažööril oleks. Ei meeldinud talle, et teda uuriti. Igatahes siis pani jalad risti j aoligi kõik. Rohekm näidata ta ei lasnud. Selles suhtes oli tore et õde kaasas oli. Nägi ka milline kõhubeebi mul juba oli. Nagu päris inimene juba :D

Nüüd siis nädalaid juba 35. Arsti kontrollis hakkan nüüd käima kahe nädal tagant. Eks aeg ole jah juba päris kaugel. 28-42 nädalat on vahemik, mil on normaalne kui beebsu sünnib. Eks vaikselt hakkab närv ja hirm ka peale tulema. Aga usun et need viimased nädalad venivad niiiiiii mis jube. Peab omale päevaks tegevuse ikka otsima... Vähemalt kool hakkab järgmine nädal. Siis ehk antakse ikka juba kodutöid ka! Saan nendega möllata.

Nii palju siis mu Pisikesest. Kasvab ilusasti ja möllab igapäev nii mis kole. ootan juba päeva, mil me kohtume!

Minu Pisike!

13 nädalat ja 5 päeva vana - minu pisikene.

Eelmine nädal kui UH-s käisin, ei suutnud ma õnne naeru tagasihoida,pisaraid aga küll. Siis ta oli kõigets 12 nädalat vana, aga kätukesed ja jalakesed olemas! Lehvitas ühe käega!! Nii armas :)

Tundedki praegu möllavad sees-rõõm ja hirm üheskoos. Aga eks see ole normaalne...

Nüüd aga pean jälgima, mida teen, et pisikesel ikka hea oleks :)

Avastus!

Mul on siin blogi!! :D

Täna olin Mellu juures praktikal, sattusime blogide teemale. ütlesin, et võiks ka endale teha selle blogi värgi, aga tema tuletas mulle meelde midagi: Ülla-ülla , mul on ju blogi juba olemas! No olen ikka jummala udu.

Lugesin oma viimast blogi, aega ma enam ei mäleta, mil ma selle tegin. Kuid seal ma rääkisin Talisest. Lubasin, et järgmine kord ma räägin oma õest lähemalt... selleni ma ei jõudnudki, ennem suutsin unustada, et mul siuke asi nagu blogi üldsegi olemas on. Nüüd aga tahaksin oma viga parandada.

Kõik te teate Merlinit, minu kallis õde. Seega mul ei olegi midagi uut temast rääkida:d ta on sama "hull" nagu Taliski, isegi ehk hullem:d samas kes teeb see jõuab! Aga ega ma ka sellest ei tahtnud rääkida. Lihtsalt tahtsin kõigile teada anda, et mul on õega vedanud. Olgugi et lapsepõlves meil olid omad tülid (ta pani mind rõdule luku taha, kui väljas räme rahe oli, kiskus mind juustest, hammustas koguaeg), kuid linna kolides tõesti kõik muutus. Meil ei olnud siin sõpru ja pidime omavahel sõpradeks saama! Ja tegelikult see õnnestus :) Olgugi, et me ei ela enam ühes majas, kuid nüüd seda enam hindame koos oldud aega. Näiteks tänane päev... tõesti tuletas mulle meelde, mida tähendab õe omamine. Mitte keegi ei saa teda asendada :)

Nii et..andestan kõik tema lapsepõlve lollused, mil talle meeldis mulle haiget teha ;)