Kelly

Ja ta sündis...
Väike sünnituslugu ka... ei olnud nii ekstreemne kui Rahelyga. Isegi ainult üks ämmakas võttis vastu.

3. mail toimusid talgud meie uues kodus.Sai siis seal veidi tööd tehtud, saunas käidud ja pärast kodus shampus joodud ja vihastatud palju. Lisaks päev varem elasime üle väga õudsa peaaegu autoavarii, mis viis mu veidikeseks šokki. Igatahes kõige selle järelmõjul otsustas beebis vist tulema hakata.

Laupäeva öösel vastu pühapäeva tundsin paar korda kuidagi väga valusaid valusid, aga kuna ma olin nii laip kui laip, siis ei pannud neid tähele ja magasin edasi. Hommikul jätkusid need. Aga paar korda tunnis, mis olid ikka juba valusad.  Arvasin, et libakad, sest jäid vahel järele. Või siis limakorgi järelmõju, sest seda ka eraldus veidikene. Lõuna ajal sai väljas veidi jalutatud, siis läks eriti raskeks tagasitulek. Kuidagi valus valus oli. Mõtleisme juba, et lähme ära haigla, aga kodus kadusid jälle ära. Nii simulandi tunne tekkis, keegi ei uskunudki, et tegudele lähen. Nii siis valutasin kaks korda tunnis. Lõpuks 8 paiku läks juba regulaarseks ära. No nii 10 min vahedega. Kella 10-ks ei viitsinud enam valutada ja läksime ära haiglasse. Seal ikka parem valutada, saab vaigistitki küsida. Mehe õde oli seekord kaasas.

Pool  11 olin siis masina all ja vaadati emaka tööd. Miskit toimus ja avatus oli 4. Kell 11 siis hakkasin oma valusid valutama. Rääkisime siis lolli loba ja hoidsime tuju üleval. Iga korraga valu valusam. Wc-s käies mõtlesin, et kukun kokku. Istudes aga ei saanud valust arugi ja sai seal naerda veidi. Kolm tundi hiljem viskas valu üle ja tellisin emakakaela süsti. Vaadati ka avatust, mis oli 5. Siis tekkis küll masendus. Valuta nii kaua ja ei miskit. Lõpuks tehti süst ära 2 ajal. Jeerum, Süst oli veelgi valusam kui need valud ise!! Ja tuimestus pidi 45 min ainult kestma..eriti tore. Läks siis 15-30 mintsa mööda kui tundsin, et laps lõi ja käis plõks. Midagi nirises hullult. Hakkasime ämmakaga vaidlema. Ütlesin, et mul tulid veed, tema ei uskunud, kuna kott pidavat suht nätske olema. Veidike vaidlesime, siis vaatas ja avastas, et oligi vesi ja avatus järsku 8, andis tabla keele alla ja juba hakkasin presse tundma vaikselt. Veidi seal sätitas ja asjatas ja vaatas mu näo järgi, kuna valmis olla. Kui mu nägu ikka juba valust sinine oli, siis oli valmis vastu võtma. Lõpuks pressidega „puhusin“ lapse välja. Oi kurjam kui kõrvetav valu see oli. 02.57 sündis minu pisineiu Kelly. Nabanöör pidavat ilus peenike olema, oli siis ümber keha ja jala. Hindeks saime 9/10. Kirja läks siis 4 tundi.

Kui laps rinnale pandi, ei suutnud küll naeratamist lõpetada, aga seda seniks, kuni õmblema hakati, no see oli ka julma valus. Ja paar päeva sai tunda ka emaka kokkutõmbeid, selline tunne oli, et veel üks sünnitus tulemas. Muidu endal olemine hea, ilupisteid oli vähe. Ja väike nunnudus nohiseb teises toas. Rahely ka käib ja uudistab koguaeg, nii söötmise kui mähkude vahetuse ajal. Käib ja teeb kallikalli, paipai.

 

Kelly pikkus 49 cm ja kaal 3178g

 

 

Pisarad Viljandi mnt-l

01.05.14 pidi tulema üks tore päev Viljandis. Kallis abikaasa võttis osa Ümber Viljandi järve jooksust, sõitsime siis kõik Viljandsisse (Rahely, mehe õde ja õemees ka kaasas). Aga oh õnnetust, vihma koguaeg sadas. Ebaõnn. Kokku istusime autos kusagil 5 tundi. Selle sees siis autsõit ja kohapeal olek, kuna väljas olla me ei saanud. See juba tekitas masenduse. Veel suurema masenduse tekitas aga parklast väljasõit. me sõitsime parklast välja TUND AEGA!! Korraldus seal oli nii halvasti tehtud, et ei saanud parklast keegi liikuma. Näha oli kuidas autojuhid järjest ja järjes närvilisemaks muutusid. No tuju juba siis täitsa nullis. oli vaja veel sünnipäevale ja külla jõuda ju. Õnneks saime liikuma. Aga poole tee peal saime suure šoki osaliseks. Me oleks jälle suures avariis olnud. Õnneks meid hoiti ja kalli kaasa reageering oli nii super, et suutis halvima ära hoida. Meile taheti JÄLLE küljepealt sisse sõita maanteepeal! Mingi ülbe jeep´i juht lihtsalt ei vaadanud kas auto tuleb. Tuli kuidagi poe parklast korra meile ette, kallis kaasa pani õrnalt pidureid, vaatasime, et tõmbas tee äärde, hakkasime siis mööda sõitma aga too udupea hakkas uuesti pöörama tagasi sinna kust tuli ehk teisisõnu meile sisse küljepealt. Endal oli veel suur paat ka järelhaagises. Keset teed siis lõpuks pani pidureid, a mu mees oli suutnud juba kiiruga vastasuunavööndisse ja kuidagi poe parklasse kiiruga tõmmata. Jumalale tänud, et autot vastu ei tulnud või puud ega kraavi ei olnud. Jeep´i juht ainult hoidis kätega peast kinni ja pea rooli peale ega julenud meie poole isegi mitte vaadata.

Aga  lausa uskumatu, et taas sarnane avarii nagu traktoriga. eelmine kord ma isegi ei olnud nii suures šokis kui see kord. Lõpuks sõit Tartusse vaatasin ainult aknast välja ja lasin pisaratel voolata. Auto oleks ju minu poolt sisse sõitnud.. Okei, mina minuks... Aga Rahely istus minu taga!! ja teine beebsu veel kõhus..Mis kõik oleks võinud juhtuda. Lapsed nii võimendavad ikka kõike. Uskumatu tunne on ikka teadmine, et nemad on sinu vastutus, lihtsalt nii suur osa sinust, et lausa mõte, et midagi võiks halba juhtuda, lausa kõrvetab nii tugevasti hinge.

Kokkuvõttes õnneks see suur ehmatus ikka kohe sünnitama ei ajanud. Olen täitsa ühes tükis veel.

Muidu kõhubeebsu tunneb end hästi ja kaalub üle 3 kilo praegu. Kaalu mul endal juures kusagil 15 kg ja muud mõõdud asjad korras.

Rahely käis ka korralises ülevaatusel nüüd mõned päevad tagasi.
1 aasta ja 6 kuud - kaal 10.400kg ja pikkus 81 cm. Kaalult veidi alla keskmise ja pikkuselt keskmine neiu. Arengult nii nagu olema peab. Tubli tüdruk :) Olen väga uhke ema ja usun, et temast saab super vanem õde. Eks neid jonnihoogusid ka muidugi on, aga küll hakkama saame.

Märtsi lõpp!

Ja nii palju tehtud. Ja nii palju veel teha....
Tubli rase naine !!!

Olen nüüd Rahely lõunauinakute ajal saanud korralikult tegutseda. Olen õmmelnud (paar näidet kh all) , palju pikeerimis ja ümberistutamisi teinud. Palju toalilli kasvama saand (et tulevikus majas ikka rohelust ka oleks, mitte ainult väljas). Maal ühe lillepeenra korralikult läbikaevanud (see juurte hunniks, mis sealt välja tuli, oli lausa meeletu). Hetkel olen aias peenra kallal. Vaja enne beebsu tulekut peenrad korda saada ja taimed mulda. Ning tegelikult tahan üksi möllata nende kallal. Saan ise pärast uhkust tunda
Eks ma tasa ja targu teen. Üle ei pinguta. Tibina tulekuni pole ju kaua enam jäänud. Ja nii niii nii palju veel teha. Õnneks tulevad ilusad ilmad ja saan enamuse ajast ikka maal vast veeta.

Põnev on ikka kujundada oma aeda. Mõtled, et ok, see puu segab mind.. tule sae maha ja puu ongi maas.. või neid põõsaid on vaja pooleldi maha võtta, öeldud-tehtud. Selles suhtes abilisi mul nädalavahetustel on, kes selliste asjadega aitavad. Siinkohal suur kummardus abiliste ees. Olen ääretult tänulik, et mul nii toredad sõbrad ja pereliikmed on ning meid nv-l aitavad!

  Enne ja pärast pilt

 

 

 

 

 

Veidi kõhutitas kah.
Ekp 31 ja ümbermõõt 105. Kaalu juures u 1 kilo. Jätsin õunamahla joomise ja hakkasin maal liigutama ja tulemus märksa parem. Ei pea vähemalt magusat solki jooma.
Ja üllatus missugune - saan veel ühe UH 37.nädalal. Ei osanud lootagi seda. Rahelyga ei tehtud mul rohkem UH-sid. Aga seekord mul teine ämmakas. Ta kohe ütles, et saadab lihtsalt niisama. Vaatab lootevett ja muud värki.
Uskumatu. Kohe aprill ja veidi üle kuu aint jäänud. Loodan, et seekord nii palju üle ei lähe.
Avastasin, et mul vaja hakata Rahely riideid sorteerima ja pesema. Veel üks kapp/kummut vaja muretseda. Muidu tibina riideid pole kusagile panna. Vaja vaikselt valmis panna. See aeg läheb ju ruttu.. eriti kui ilusad ilmad ja tööd nii palju!

Oi ma olen õnnelik ja rahul rase praegu. energiat rohkem kui küll.. (mitte täna, täna kole sinine esmaspäev...isegi lumehelbeid tuli taevast)

veebruar veebruar....

.... varsti märts ja käes ongi kevad!! Küll see aeg läheb ruttu. Isegi jaanuari kuu ei olnud nii pikk kui tavaliselt. Äkki veebruar möödub sama kiiresti? Kui aeg nii ruttu läheb siis varsti ongi juba mai ja teine beebsu käes.

Rasedus:
Kaalu juures veidi alla 10 kilo. Eelmine kuu tuli juurde üle 3 kilo. Häbeneks aga ei hakka. Jõulud olid.
EPK 24 ja ümbermõõt pikali 98
Süda tuksub ilusasti nii nagu peab
proovid kõik korras ja raud super.
Vaevusi väga ei ole. Selg on hakanud rohkem tundma ja vahel löövad kõhtu väikesed valud, mis normaalne.
Korra kogemata tõstsin Rahely´t liiga äkiliselt. Siis ma ei saanud kaks  tundi selga sirgu ajada, siuke valusööst käis läbi. Õnneks läks üle ja paistis, et miskit hullu ei olnud. Nüüd olen veidi ettevaatlikum, a no mis teha kui läheb meelest ja Rallut vaja ruttu tõsta :(
Nimi hakkab ka juba enamvähem selgusele tulema. Võiks öelda, et lausa olemas, aga Rainer hoiab veel silmad lahti :)

Rahely..
sõnade suhtes ei pea enam arvet. Super lausa. Ei arvanud et niiii ruttu. Ülikiire aergnuga kõige suhtes.  Lisandunud igatahes emme, issi, opa, papu, koju, pissi, kaks jne.. väikesed sõnad, aga tulevad. Ja jutustab koguaeg nii tähtsalt.
Lastega koos on vahva teda vaadata. Vahepeal läheb pakub ise teistele mänguasju, vahel võtab ära ja kui temalt võetakse kukub pahandama kohe kõva häälega. Nutma küll ei hakka aga näha, et on kurb ja pahane.
Pikkust 76cm ja kaalu 9,4kg. Vähemalt paar nädalat tagasi oli nii.

Siin siis mõned pildid meie tegemistest

 No ma ei saa..lokid lokid!!

2014

 Koos venna ja täditütrega

Ilusat uut aastat :)

See aasta tõotab tulla veelgi põnevam kui teised.
Maja ehitus, potipõllumajandus, teine beebsu... oioioi

Ega aasta 2013 ka väga paha polnud. Palju asju sai lubatud ja tehtud. Rootsi reis, Bulgaaria, auto ost, maja..kõhtu uus beebsu, Rahely hüpertubli areng.

Ma olngi oma pisineiu üle nii uhke! Igati tubli ja hea neiu mul. Temast saab ikka super vanem õde.
paar päeva enne aasta lõppu viisin ta voodi ka ära teise tuppa. Pean harjumtaa teises toas magamisega. Öösel küll käin mitu korda ta juures, aga saab veel hakkama. Tahab lutti ja korra ka piima (sellest vaja nüüd lahti saada). Kusagil 6 paiku võtan oma juurde kaissu (Rainer siis ära tööle).

Sõnadest: kiisssu (kiisu), ahv, aua (kutsu), mõmmi, uua (juua), kaka, ei taha, ta-da, mamam (süüa), auto, tita, aitäh,õue, pai pai, aiai..kindlasti midagi veel aga pähe ei tule. emmet ja issit veel igatahes ei ole.

Kõhubeebsu elab ka väga hästi. Kontrollis kõik tibenstobens. Neiu on kõhus veelgi aktiivsem kui Rahely oli. Liigutusi hakkasingi tundma kusagil 14.nädalal ja käegatuntavalt 18. nädalal. Oh küll on ikka mõnus tunne! Kaalust ma parem ei räägi. Seekord vist vaja pärast sünnitust 20kg maha võtta. Jeerumjeerum!Ja need pühad ei aidanud ka üldse kaasa. Arstile ma minna ei julge.. pool on läbi!

Jõulud ja aastavahetus möödusid rahulikult. Olime kodus ja külalised tulid siia. Ei olnudki isu millegi suurema järele.

Lauluring

Neljapäeviti käime Rahelyga lauluringis.Kuu aega on küll vahele jäänud, aga siiski jube mõnus tegevus. Kahjuks 2x ainult veel jäänud.
Tahtsin jagada üht maagilist hetke..
Olime oma laulud laulnud, kui juhendaja viiuli välja võttis ja mängima hakkas..
Lapsed olid kui ära võlutud. Need kes jorisesid ja jutustasid olid paugupealt vait ning need kes ringi möllasid (nagu Rahely), seisid paigal kui kivikujud ja kuulasid. Nii lahe oli vaadata. Nagu aeg oleks seisma jäänud beebsudel. See oli nii vinge.
Peaks ka koju viiiuli muretsema!?

112

Esmaspäeval sain ma omale ikka sellise hingetrauma... võiks öelda, et rasedus on mu viimasegi mõistuse ära võtnud!

Hommik kõik kena-ilus, päeval sünnipäevale minek, tuju rõõmus. Seda seni kuni iluunest kell 9 ärgati (hommikused äratused meil 5.45). Laps ära vahetatud.röögib nagu hulluke.Mõtlen, et ei saa nohu pärast hingata-üritan tatti ära tõmmata. Nohu õieti polegi.Tegin hoopis ninale haiget, hakkas verd tulema. Kisa veel suurem. Lõpuks veri jäi järgi, aga nutt ei lõppenud. Rallu sai ainult süles olla, ühes asendis.Asendit muutisn, siis kukkus kisama nagu keegi murraks ta konte. Maha pannes või voodisse pikali pannes samamoodi. Kiskus krampi ja liikuda ei suutnud. Nutsin juba koos temaga. Paanika meeletu, mis kestis 2 tundi

Helistasin kiirabisse öeldi, et minge perearsti juurde. Enam sina helistada ei taha! kui oleks miskit tõsist viga olnud!?

Helistasin mehele, kutsusin  koju, et emosse minna.
Hakkasin riideid panema ja mähkusid vahetama, kui märkasin, et pepu jumalast punane. Mees juba töölt koju kh tulnud. Pisikese pepu oli nii ära haudunud äkki, et lausa katki.Lausa uskumatu kui äkki. Hommikul ärgates oli kõik korras. A kasutasin teisi mähmeid ja ju kaka oli happeline.Ja see on ju nii uskumatult valus!

Tagantjärgi mõeldes, küll ma olen loll. Hormoonid ka nii möllasid, et töinasin koos Rahelyga ja ei osanud peput vaadatagi. Kartsin juba, et mingid liikumishäired...oi see oli jube!

Kaks päeva siis jooksis ringi palja peega ja mina lapiga järgi. Muidugi lasti mind ka paar korda täis!